Hei,

 

Huvitav on see, et avalikult rohkem rahuloematust kaalunumbrite puhul näitavad ülesse nn normaalses kaalus inimesed, kes soovivad kaalust alla võtta. Eriti tuleb see välja tööl naiste kollektiivis, kus ülipisikesed on endaga väga rahulolematud. Üle saja kg kaaluvad inimesed on suhteliselt vaiksed selle numbri koha pealt. Mina olen olnud oma pikkuse 174 cm juures nii 55 kg kui ka 105 kg, pean tunnistama, et 55 kg kaaludes, oli mul valus istuda ja kõik luud olid väljas. Tollel ajal olin nii uhke, et võin nii pisike olla, tulemus tuli kõva trenniga, kui trenni vähemaks jäi, tuli kaalu juurde. Samas pean tõdema, et 65 kg kaaludes olen ennast nn omas nahas tundnud kõige paremini. Praegu olles umbes 7 aastat ülekaaluline, on minu vaated nn ideaalsele kaalule muutunud, kas see tuleb siis vanusest või harjumusest, jumal seda teab aga enam ma ei soovi olla 55 kg, isegi 60 kg, nüüd on minu sihiks 75 kg ja selle saavutamisel on minu hing rahul. Jutu mõte on siis see, et igaühel on oma kehatunnetus, kus ta ennast hästi tunneb. Mõnikord kaalud täpselt sama palju kui aastaid tagasi aga see riide nr enam ei lähe selga, sest laste sünnitamisega on keha kuju muutunud ja rasv talletunud teistesse kohtadesse kui nooremana. Ja teinekord mahud nn vanadesse riietesse hoopis suurema kaalunumbriga kui vanasti. Kaalu numbri ja nn heaolu tunde vahel ei ole alati võrdusmärk aga tasub olla siiski realistlik ja mitte laskuda äärmustesse. Täna, olles kaotanud oma nn suurest kaalust koos fitlapiga -7 kg, on enestunne hea. Osad riided istuvad seljas naljakalt ja tänase seisuga on ka 2 nr väiksemaid riideid vaja. Täna lastega pargis olles mõtlesin, et kui palju suur kehakaal mõjutab enesetunnet. Olen aastaid nendega seal pargis käinud, endal jalad turses ja seljavaludes. Kui kaalu kukil vähem, on kergem ja rõõmsam liikuda ning tervis kah parem. Jaksan lastega rohkem sammu pidada ja kuue aastastega koos trepist ülesse jooksta. Ikka on unistuste numbrite ja parema enesetunde poole.

Imekaunist sügist kõigile ;)