Sain eilse postituse kommentaarist tänase loo idee ja selleks on inimese elueas läbitavad erinevad etapid. Algab siis elu imikueaga, kus kõik on lihtne ja selge. Beebi imeb rinda või pudelit, on imik. Seejärel saabub väikelapseiga, kus on jällegi oma erinevad etapid, millest võib-olla kõige tuntavam ja märgatavam on 2-3a vanuses "mina ise" periood. Siis tuleb mürsikuiga ja seejärel puberteediiga. Selle viimasega on nii, kuidas kellelgi. Mõnel möödub pea märkamatult, teisel aga on suure "tungi ja tormi" aeg. Olgu selle puberteediea möödumisega kuidas kellelgi, aga kõikidel toimuvad kehas sellel ajal igasugused muutused ja arengud. Eks see mõjutab ka igat inimest erinevalt. Näen seda hetkel oma pea ühevanuste tüdrukutest lapselaste peal. Üks on iseloomult leebeke ja kiire füüsilise arenguga. Teine seevastu kuulub sinna tunglejate ja tormlejate hulka oma mässumeelsuse poolest, aga füüsiline areng võtab rohkem aega kui mõnel teisel. Kui see suurte muutuste puberteediiga mööda saab, siis tuleb täiskasvanuiga. Ma ei tea, kas meeste kohta on sellel ajaperioodil mingit erisõna, aga naised on sellel perioodil "fertiilsed". Enamasti. See siis tähendab seda, et mässavad iga kuu oma hormoonide ja tsüklitega, mis jälle mõjutavad igaüht isemoodi. Siit blogidest olen lugenud, et enamasti mõjutab teatud kuu periood suuremat osa naistest kaalutõusu või vähemalt paigalseisuga. Peale fertiilset perioodi tuleb üleminekuperiood. See on nüüd see aeg, kuhu mina jõudnud olen. Aga ega ma väga hästi aru ei saa, kuhu "üle" ma lähen? Jah, muidugi ei ole ma enam füüsiliselt võrreldav mõnikümmend aastat noorematega. Ja jääb minu puhul ka teadmata, kuidas see "üle minek" loomuliku isevoolu teed oleks läinud. Paraku aga nägi minu saatus ette kirurgilist sekkumist ja selle tõttu saabus see niinimetatud üleminekuperiood rutem, kui loodus ehk oleks ette näinud. Igal juhul peale operatsioonist ärkamist naljatas tohter, et kõige suurem kaotus on olnud see, et emaks ma enam ei saa. No ega ma seda enam viiekümneselt ja kolme lapse vanaemana ei oleks tahtnudki, aga olukord oli ikkagi uus, millega tuli harjuma hakata. Päriselt ei ole harjunud siiani. Organism vist ka mitte, sest tema toimetab ikka teatud kuuperioodidel omasoodu, ehkki seda otsest väljundit, mis omal ajal nii tüütu tundus, enam ei ole. Sümptomid on ikka alles. Ja nii ma siis teatud perioodil saan ka oma kaalutõusu Kuu kaela ajada laugh. Ja eks ma siis vähehaaval lähen üle. Vanuriikka vist. Aga loodan, et sinna on veel omajagu minna!

Aga eile õhtul käisin näpuosavust harjutamas Nadya Drozdova meistriklassis. Panen siia kaks pilti tema käe all valminud töödest ja ühe, mille ma ise täna hommikul näpuharjutuseks tegin.