Olen nüüd mõned päevad peale puhkust mõtisklenud fitlappimise (või fitlappamise wink) võrdluse peale koduse- või tööinimesena ja üksiku või pereinimesena. Ikka puhtalt enda pealt ja omast kogemusest.

Kui alustasin, siis oli veel puhkus. Mees oli juba jõudnud tööle tagasi minna. Ja nagu mu varasematest postitustest võib-olla olete juhtunud lugema, oleme meie ka see pere, kus mees käib "külas" vaid nädalavahetustel. Nii, et võrdluse materjal on omast käest täiesti olemas. Peale kolmenädalast kogemust tundub mulle, et üksi ja kodusena on kavas püsimine lihtsam. Ma armastan hästi süüa ja mulle meeldib ka süüa teha, kui mul on olemas kvaliteetne tooraine ja mitte vähem oluline - aeg. Paraku tööinimesena, lisaks veel kodust kaugel tööl käiva inimesena, ei ole ma seni osanud leida seda õiget proportsiooni valmistatava toidu koguse ja valmistamiseks kuluva aja osas. Kui palju ja mida eelnevalt valmis teha - selles on küsimus?! Ma ei tea, kas ma olen mingi eriline uimerdis, aga hommikud kuidagi kaovad lihtsalt käest ära. Nii olen valinud hommikusöögiks kas mingi omletilaadse söögi või pudru, millega ei ole vaja pidevalt juures susserdada. Mingi võileivalaadne (galetiga) amps oleks kiirem ja mugavam, aga proovitud - kõht on tühi enne, kui lõuna söömise võimalus kätte jõuab. No lõunaga on lihtne - see on mul valmis tehtud ja kaasas. Siis see õhtusöök. Kui töö lõpetan, tahaks mingit väikest ampsu, sest õhtusöögiks on natuke veel vara. Aga koju jõudmine võtab veel vähemalt oma tunnikese, kui pean veel poes käima, siis veelgi rohkem ja selleks ajaks on nälg kallal raudselt. Eile proovisin jagada hilisõhtuse ampsu kaheks - töö juures sõin enne kojusõitu õuna ja kodus kohe siis profeel kohupiima. Õhtusöök jäi siis viimaseks söögikorraks. Aga see ei õigustanud ennast minu jaoks, sest õhtusöök sai liiga tugev viimaseks söögikorraks. Hetkel tundub mulle, et pean kaaluma tööpäevadel varianti ka õhtusöök varem valmis teha ja siis koju jõudnuna seda kohe soojendada. Võib-olla pean ümber orienteeruma ka enda kiiksus, et peab ikka sooja sööki ka sööma indecision.

Ja siis veel üksik inimene vs. pere. Õnneks minu Südame Valitseja on suhteliselt kõigesööja ja ta sööb hea meelega minuga koos kavajärgseid toite. Võtab lihtsalt endale midagi veel lisaks kõrvale või palub teha eraldi mingit liha. No "lihasööja loom" on ta küll, aga see on ka mõistetav, sest ta teeb päevade kaupa nii füüsiliselt kui vaimselt rasket tööd. Aga meie oleme kahekesi ja selle võrra on lihtsam soove kokku kõlama panna. Aga kui peres on rohkem kui kaks inimest.... Ja kui on lapsed, kes keelduvad samu sööke söömast? Kuidas te olete oma toiduvalmistamised planeerinud, et kõik sujuks ja pere rahul oleks?

Selline mõtisklus minu poolt tänaseks. Edu meile kõigile!