Alles mõned päevad tagasi kirjutasin siin suure rõõmuga, et olen taas reel. Tänasel päeval ma enam selles nii kindel ikkagi ei ole. On tervisemuresid, mis on inimeseti erinevad. Ja muresid, mis on omaselt ainult meestele või ainult naistele. Nende viimastega ma juba ligi kuu aega kimpus olengi. Niipea, kui hakkas tunduma, et võin jälle oma tavapärasesse elurütmi naasta ja hakkasin ennast väheke aktiivsemalt liigutama, lõid ka jälle hädad tugevamini välja. Ja siin ei ole tegemist mingi väikese talutava valuga vaid konkreetselt normaalset toimimist segava olukorraga. Mida rohkem end liigutan ja pingutan, seda häirivamaks muutub olukord. Seega olen jälle vaid toidugraafikus, trennid jäävad paremaid aegu ootama sad.

 

Postituse alustamisest on hetkel möödas kaks päeva. Vahepeale mahtus Rapla EMO, kust mind saadeti kiirkorras Tallinnasse edasi, sest väikeses maakonnahaiglas on olemas vaid teatud laadi võimekus. Spetsiifilise abi järele tuleb sõita suurematesse linnadesse ehk siis meil on võimalik valida Tallinna või Pärnu vahel. Korra on mind Rapla haiglast juba erakorraliselt Tallinna viidud - opile...priiküüdiga... Nüüd kordus pea sama stsenaarium - paneme kanüüli ja kutsume kiirabi... Aga seekord ma ei olnud haige ja ei olnud selle stsenaariumiga nõus. Vähemalt ma ei tundnud ennast nii halvasti, mul ei olnud palavikku ega muid suuremaid probleeme peale ohtra verejooksu. Aga kuna ma olin paar nädalat tagasi väikese operatsiooni läbi teinud, siis EMO jaoks olin ma "kood - punane"! No lubasin siis, et lähen ise Tallinnasse kontrolli, sest ei taha kiirabi ega muud jama. Oma mees käest hoidmas on ikka kindlam tunne. Õnneks läks laugh. Probleem oli olemas, aga mitte nii hull, kui Raplas kardeti. Kõik elulised näitajad olid suurepärased, hoolimata üsna rohkest verekaotusest. Taas kord konstanteeris tohter fakti, et emakakaelal on mitu müoomisõlme ja neid on vaja jälgida (mida ma juba ennegi teadsin) ning kirjutas rohtu ja lubas koju. Eeldusel, et ma olen pigem rahulikus režiimis ja ei sahmerda ringi. No muidugi olin nõus lubama mida iganes, peaasi, et saaks koju ja ei peaks jääma haiglasse. Nüüd siis ongi seniks trenn välistatud, kuni olukord stabiliseerub. Aga tänahommikune kaalunumber oli suisa rõõm -12kg alustamisest. Nelja kuu kohta ei ole halb, olen hoopis väga rahul. Soovitud kaaluni on minna esimese hooga veel 6kg. Eks siis vaatan ja mõtlen, kuhu ja kuidas edasi cool