Nii, see et kõik vanad riided on suureks jäänud ei ole enam ainult unistus vaid ( karm) tõde, sest sellega kaasnevad üsna suured väljaminekud. Nüüd tuleb hakata uusi oste planeerima, sest korraga kõike ei saa. Möödunud juubeli tulusid ( kink  oli soovitav mahutada ümbrikku) kokku lüües oli pilt üsna hea. Sealt sai alguse minu uus spordivarustus jooksujope ja botaste näol, abikaasa kingiks oli uus suvine kostüüm ning alles jäi raha ka veel igapäevase kuid stiilse kleidi jaoks. Järgmise kuu palgast on veel vaja üht-teist ja natuke kolmandatki juurde osta. 

Ostmise protseduur, kusjuures on ka palju keerulisemaks  muutunud, sest riideesemele tuleb ikka mitu korda otsa vaadata, numbrit üle kontrollida ja mõelda, et kas nii väikese asjaga ikka tasub riietuskabiini minna ja seal ümberriietuma hakata, või peaks veel kolmes suuruses asju kaasa haarama. Teine, meeldivam pool on see, kui müüjalt abi palud ja ta ohkab, et oi, see jääb küll teile suureks, või küll see kleit istub teie selga hästi, te ju selline õbluke....Ja siis kui paned selle uue riideeseme selga ja ta kuskilt poolt ei kisu, kuskil pole mingeid rulle ega muud ülearust ja sul on selles kleidis hea olla, siis.....on ikka kohe hea olla. Hetkel saab kleitide ja muude kergemate esemetega hakkama, kuid mõeldes paksule talvejopele ja ilusale sügismantlile, mis nüüd kohe kuidagi ei istu, siis teeb murelikuks küll, mitte see, et kuhu need panna vaid pigem see, et kuidas uued hankida. Praegu on mind üsna palju hädast välja aidanud ka tütre mahajäetud riidekapp, abikaasa ikka imestab, et kust see või teine riietusese pärit on - ikka sealt teatud riidekapist aga see hakkab ka tühjaks saama. Ainus lootus on see, et ehk tütre kaalu kadudes ilmub sinna üht-teist juurde ja siis on minul jälle võtta. 

Abikaasal aga ju ka sama lugu - nn. välja mineku riideid ( väiksemaid) on tal täitsa olemas, sest mingil ajal oli riietudes tagatoast ainult vihast sisinat ja pobinat kuulda, kui järjekordsed püksid jalga ei läinud, nüüd käib riietumine vaikselt ja eesmärgi päraselt aga igapäevaste ehk tööriietega on jama majas. Need millel traksid ja muu selline atribuutika olemas, pole veel lugu ( paned haamrid, naelad, kruvid taskutesse, et tuul pükstega ei loperdaks) aga vabaaja riietega on nüüd susinat ja vilinat, sest need ei seisa püksis ja püksid ei seisa seal kus nad seisma peaksid.

Nii et tänud Fitlap, ilma sinuta oleksid meie päevad igavad ja ühetaolised, nüüd on need täis üllatusi ja mitmekesisust. :)