Hei! 

Olen Fitlapi klient juba veebruarist :) Suve alguseks sain ka oma eduloo, ca -8 kg ja olin väga-väga rahul. Minu lisakilod olid rasedusest, mida ei suutnud kuidagi maha raputada, kuid siis hakkas asi toimima. Võtsin lisaks osa Hers ajakirja challengist, pidasin sõbrannaga ka blogi ja asi edenes. Kahjuks suve lõpust tekkis stress ja pinged, langesin maiuste jms lõksu ja nii need kilod taas turjale tiksusid - või noh, õigemini mitte turjale, vaid kõhu-, reite-ja kätepiirkonda. Meeleolukõikumised lisavad omapoolse faktori ja nüüd olen jälle õnnetu. Õnnetu, et kilosid tuli tagasi, rahulolematu oma välimuse ja motivatsiooni osas. Kevadel ja suvel oli liikuda väga hea, nagu Heikkigi on kirjutanud. Talvel aga tiksub vaevu pool vajalikest sammudest täis. Trennivõimalusi oli kuidagi suvel ikka rohkem, olgem ausad - kui ikka on risk haigestuda suurem, siis väga paljud ei lähe 10 km külma õhu kätte jooksma.

Mina olen ka pks nendest, kes koduse treeninguga on hädas - no ei saa seda efekti ja endorfiinidelaengut nagu jõusaalis. Enne rasedust olin agar jõusaalikülastaja. Peale külastamise tegin trenni ka :D

Lõpuks tekkis rütm, kuskil 3-4 trenni nädalas jõusaalis ja mitu aastat nii. Tegin kava järgi ning olin vormi ja jõuga suhteliselt rahul. Suvel osalesin rahvaspordiüritustel - enamasti jooksud, aga ka rulluisutamine. Praegusel hetkel käin jõuksis 1-2 korda nädalas, nii nagu võimalusi on. Kardan et see 1-2korda mingit efekti vist ei anna... Üritangi nuputada, et kuidas sellise rütmiga mingit arengut teha.

Lisaks tunnen end viimasel ajal jõusaalis väga ebamugavalt. Muretsen kuidas välja näen, kuidas riided on ja et pekk kuskilt vahelt välja ei tolkneks. See omakorda võimendab tunnet, et ma ei saa hakkama, olen jälle paks ja mitte miski ei mõju. Üritan toitumisega järje peale saada. See kuu on tohutult pidustusi ja paratamatult rändab tükk kooki ikka suhu. Halvad valikud :/ 

Tunnen puudust trennikaaslastest, keda siin maakohas lihtsalt pole. Linna-ja tagasisõit pluss klubikaart ei tule aga praeguste finantside juures kõne allagi. Väga raske on ilme sõpradeta. Aga kuidagi peab edasi punnitama. Ei taha, et laps peaks kunagi kuulma, et näe, sinu emme on paks. Kooliajal polnud ka ma kuigi sale ja seetõttu tean, kuidas lapsed suhtuvad ja kui halvasti öelda võivad.

Piitspeenike olla ei taha, lihtsalt heas vormis :) Tean milline see on ja igatsen oma keha tagasi!