Selle nädala kohta võib vist pehmelt öelda, et pekki läks. Just kava järgi söömine.

Esmaspäev oli ok ja kenasti kava järgi. Teisipäeval käisin lastega õppekäigul ja tagasi koju jõudes tabas mind sajandi ime - peavalu. Mul valutab pea üliharva. Tulemus oli see, et puudus igasugune tahtmine õhtusöögiga tegeleda ja sõime seda, mis külmikust kätte saime.

Sellele järgnes kolmapäev - see on päev, mil mul on nii tihe päevane graafik, et on raske leida võimalust süüa ära oma kaasavõetud toit. Kella 10 paiku hommikul tundsin, kuidas mul on halb olla. Kerge iiveldus, nagu siis, kui pole pikka aega söönud. Tulekahju kustutasin sahtlist kiirkommiga. Vahetunnis lihtsalt rohkem ei jõudnud. Järgmises vahetunnis jõudsin õnneks sööma ka ja siis läks halb tunne üle.

Neljapäeval kordus sajandi ime taas. Ühel nädalal kaks korda peavalu? Minul?? Aga õnneks sain ka kohe peavalu jälile. Tundub, et põhjuseks oli tehnoloogiaõpetuse klassist tulev mootori õli või muud sellist meenutav hais. Igal juhul läks seekord peavalu värske õhu käes üle.

Kõigi nende päevade ühised nimetajad on suhu eksinud kommid ja kodus suutmatus sundida end kööki vedama ja korralik toit jäi tegemata. Veendusin, et minu jaoks on tohutult oluline pühapäeval kokata külmikusse valmis nädala alguseks toidud, et saaks siis pärast tööpäeva kiiresti midagi korralikku süüa.

Trenni pole ka jõudnud teha, aga samas olen iga päev olnud kui orav rattas ja aktiivsus pole ühelgi päeval alla 100 % jäänud. Vee joomisega on olnud ka kehvasti. Pudel on küll klassis lauanurgal ja aegajalt ikka lonksan sealt, aga päris ohtralt juua ei saa, sest pole võimalik kogu aeg vetsu vahet joosta.

Ühe sönaga - kui peeglisse vaatan ja küsin: "Kes tegi?", siis tuleb ausalt vastata: "Ise tegi.".

Hoolimata kõigest sellest näitas täna hommikune kontrollkaalumine numbrit 70,3 kg. Eelmise nädalaga võrreldes miinus 500 grammi. Pole paha, aga samas ma seda numbrit päris tõe pähe ka ei võta, sest eile õhtul-öösel sai pikalt üleval oldud ja millegi pärast on mul nii, et vähese unega ööle järgneb kergema kaaluga hommik. Samas on ikka tore rõõmustada, et tegemist on numbriga, mis mahub juba normaalkaalu mõõtudesse.