Eilne õhtupoolik möödus sellega, et püüdsin ennast uuesti kavaga kurssi viia. Uurisin uusi retsepte ja tuletasin meelde vanu tuttavaid. Leidsin ennast ikka ja jälle endale ütlemas: "Oi! See on hea. Miks ma seda küll ammu teinud ei ole?". Tõepoolest. Miks ma neid toite vahepeal teinud ei ole? Ühest vastust vist ei olegi. Laiskus? Kindlasti. Mugavus? Jah. Retsepte polnud silme ees? Seda ka. Kokkuvõtlikult - lihtsama vastupanu teed minek. Nii lihtne see ongi. Nii lihtsalt käib ühekülgse toitumise juurde tagasipöördumine.

Tänaseks valisin hommikusöögiks välja müsli jogurtiga. Ei saanud küll päris kava järgi, aga külmkapp vajab tühjendamist enne, kui uuele poereisile suundun. Püüan tühjendamisega tegeleda tasapisi, mitte kõike korraga ära õgides.

Lõunaks sõin tööl hunniku salatit, paar kartulit ja sortsu kastet.

Vahepalaks valisin kavast retsepti, kus oli sink ja melon. Singiks sai suitsusink sea välisfileest ning meloni asemel võtsin kodus olnud banaanist seitsmendiku, lisaks värsket kurki ja kolm kirss-ploomtomatit.

Õhtusöögiks teen Caesari salat kanafileega. Huvitav, kui kaua see kaste külmikus söögikõlblik püsib? Võiks ju kastet korraga mitmeks portsjoniks valmis teha. Endal oleks ka nii lihtsam ja Caesari salat maitseb mulle väga. Hea lihtne teha, ainult kaste vajab natuke mässamist. Lapsele ka üldiselt maitseb, väljaarvatud juhul, kui kastmesse liiga palju küüslauku panen. Endale mulle küüslauk meeldib.

Tänane päev ei ole küll veel päris lõppenud, aga tunnen, et tänase päevaga võin rahule jääda. Isegi kommikausist olen suutnud eemale hoida ja pakutud maiustustest loobuda. Mõistagi on tegu alles algusega ja ma ei piina ennast sellega, et hakkaksin andma lubadusi, et ma üldse ei libastu. Püüan lihtsalt endast parima anda, et püsida valitud teel. Endast parima andmine peakski ju oluline olema. Ma ei tahaks, et kogu see toitumise teema hakkaks minu elus liiga tähtsat rolli mängima. Peaksin ju ikka sööma selleks, et elada, mitte elama selleks, et hommikust õhtuni toitumisele mõelda. Mingil perioodil on normaalne oma toidulauale rohkem tähelepanu pöörata, aga kogu elu ei saa selle ümber keerelda.

Täna otsustasin teha trennivaba päeva. Eelneval 5 päeval olen trenažööri sõtkunud ja stepperit tallanud. Täna võtan hoopis ette selle, et loen blogijate postitusi ja saan veel innustust juurde. Teiste edusammud tekitavad ikka tunde, et "mina suudan ju ka"!