Eile pärastlõunaks olid reied pealt niii valusad. Nagu oleks uuesti ööjooksul 10 kilomeetrit läbinud. Kui lapsega kinno läksime, siis oli tegemist, et trepist alla saada. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, eks ole? Pealegi aitab liikumine sellest kangusest üle saada. Aga olles eestlaslikult kahjurõõmus selle üle, et ka teistel on paha ja valus olnud, pean tunnistama, et viited sellele, et "ka teisel on nii olnud", rahustasid mind veidi maha. Tänud kommentaari eest :)

Pärast kino tegin maksahautise valmis. Sellerit ei pannud. Võtsin selle asemel hoopis kurki toidu kõrvale. No ütleme nii, et söödav tuli, aga ei midagi vaimustavat. Järgmisel korral proovin maksakastme retsepti. Laps proovis suutäie maksa ja sellega tema poolt asi piirdus. Sõi hoopis kartulit hapukoorega. Ma ei hakanud sundima ka, sest maksaga vist ongi nii, et kas maitseb või ei maitse.

Enne õhtusööki võtsin uuesti selle 16 minuti kava ette. Püüdsin seekord teha harjutusi omas tempos. Oi, väljaasteid oli peaaegu võimatu teha. Reied olid ikka niiiiiiiiiiii valusad. Alles kolmanda ringi ajal hakkas tunduma, et midagi hakkab kujunema.

Kalkuni-kodujuustukotlettideni jõudsin alles õhtul, kui laps järjekordset "Jääaja" multikat vaatas. Aga vähemalt said tehtud ja nädala alguseks on söömisega natke lihtsam nüüd. Ma ei tea kas asi on minus ja mu pannis, aga need kotletid kipuvad ikka täiega panni külge kinni jääma. Äkki küpsetan liiga suurel kuumusel? Täna võtsin kotletid ja peedi-õunasalati tööle lõunaks kaasa. Hoolimata sellest, et panin salati korralikult suletavasse karpi, suutis osa peedi vedelikku ikka karbist välja hiilida. Hea, et olin kilekoti karbile ümber pannud.

Hommikul tööle kõndides tabasin end mõttelt, et uskumatu küll, aga ma olen juba kaks nädalat suutnud kooli söökla toidust eemale hoida. Iga päev on olnud oma söök kaasas. Natuke aega tagasi oleksin seda peaaegu võimatuks pidanud.

Kogu nädal tõotab üldse eelmisest lihtsam tulla. Tööpäevade lõppudes ei ole ootamas koosolekuid, mis võivad pikale venida. Ootamatusi võib muidugi ette tulla. Laps on ka vähemalt pool nädalat vanaema hoida, sest suutis endale kerge nohu-köha hankida. See tähendab omakorda seda, et koju jõuame veidi varem. Täna jõudsime koju näiteks pool neli, mis on ülimalt vara meie jaoks. Niisiis on täna piisavalt aega, et veel üks trenn teha. Või peaks päevakese pausi tegema, et mitte liiale minna? See Fitlapi kava on meil lapsega nagu kvaliteetaeg. Ta nimelt teeb minuga omal lapselikul moel harjutusi kaasa. Täna ka küsis koduteel, et kas me ikka täna ka võimleme. Vahva, et ta tahab ja viitsib koos minuga taielda. :)