2. päev (neljapäev):

Teist hommikut järjest ärkasin kareda ja kergelt valuliku kurguga. Samas muud nagu häda pole. Ilmselt alles tulemas. Proovisin turset allergiarohuga maha võtta. Ehk pääseb sellest, mis tulemas on. Hommikusöögiks oli puder banaani ja piimaga. Juurde tass piimaga kohvi.

Lõunasöögiks soojendasin eilset kanapada. Poole kartulist asendasin sepikuga.

Õhutsöök möödus patustamise tähe all. Käisn töökaaslastega väljas söömas. Valituks osutusid Caesari salat ahjulõhega, magustoiduks šokolaadikook jäätisega. Mmmm... hea oli, aga viimane suutäis oli selline suhkrulaks, et pani suud maigutama. Kolm klaasi siidrit ka kõige selle peale. Koju tulles oli kõht veel nii täis, et tundus, et täna ma küll rohkem midagi süüa ei suuda. Kulistasin ainult vett. Ma teadvustasin endale ikka täiesti selgelt, et see, mida ma teen ja söön ei ole kavas püsimine, aga kuna patutoidukord on lubatud, siis ma võtsin sellest viimast. Ülejäänud päevadel pean lihtsalt kavast kinni pidama ja trenni päevakavasse paigutama.

Hiline söögikord mul päeva ei mahtunudki. Tunne oli pärast patukat selline, et tahaks veereda.

3. päev (reede):

Hommikusöögiks taas puder banaani ja piimaga. Mulle tundub, et kuigi ma eriti mett ei armasta, hakkab mulle mesi juba selles koosluses meeldima. Juurde tass piimaga kohvi.

Pärast hommikusööki, oli aega järgmiste päevade toitumiskavaga tegeleda. Teate seda tunnet, kus lihtsalt klõpsid retsepte vahetada ja tundub, nagu miski ei isutaks? Ja kui siis viskab iga kolmanda retseptina selle, mida oled juba näinud, siis hakkab tekkima rahulolematut mõminat... mhh, jälle see. Mul on muidu välja kirjutatud terve hulk retseptide nimetusi, mida tahan lähemas või kaugemas tulevikus proovida, aga täna on lihtsalt selline päev, kus justkui midagi ei tahaks, aga samas tahaks midagi ülimaitsvat. Saate aru? Lisaks on mul blogisid lugedes tekkinud tunne, et mul oleks HIRMSASTI vaja multikeetjat. Mind veetleb selle vidina juures just see võimalus, et paned kõik potti ja mingi aja pärast on valmis. Praegu tundub mulle, et mõnel päeval on nii, et vaevalt jõuad söömise lõpetada ja nõud pestud, kui on vaja juba jälle hakata süüa tegema. Kõhklema paneb mind asja juures see, et valdava osa ajast oleme lapsega kahekesi ja kui mina olen nõus sama toitu kaks päeva sööma, siis lapse osas ei ole ma selles nii kindel. Samas - kuna ma teen umbes pooltel päevadel niikuinii endale ja lapsele eraldi toitu, siis oleks ajasääst ju seegi, kui minu osa oleks valmis ja saaksin seda vaid soojendada.

Igal juhul lükkasin kõik need mõtted kõrvale ja käisime hoopis jalutamas ning tulime tagasi hundiisuga. Laps ei ole mul üldse võileivausku, aga seekord ütles ise koju jõudes, et teeme võileiba, sest see saab kiiresti valmis. Nii sain ka mina lõunaks singivõileivad.

Hilise söögikorra sõin enne õhtusööki. Selleks valisin kohupiima kreeka pähklitega. Enne stepperi peale ronimist oli see parasjagu toitev ja parasjagu kerge amps.

Täna tallasin stepperit 40 minutit, kalorikulu 341 kcal (stepperi järgi 406 kcal). Keskmine pulss 136, kõrgeim 148. Tasapisi liigun selles suunas, et jõuda ühe tunnini välja.

Õhtusöögiks oli pooles osas hakklihakaste kartulitega ja teine pool õuna-rabarberi kook.