Esiteks, tahtsin anonüümne vend olla ja nüüd märkasin, et siin on mingid suured muutused toimunud ja postituste juures oli minu nimi. Nii kohe mitte ei lähe, nimeni tahaks jõuda alles millalgi hiljem. Ja miks on seda postitamiste auku muudetud? Mulle meeldib oma kirjutatu ilusaks vormistada, aga nüüd ei saagi. Kõik on paaa-haaaas-tiiii!

Tegelikult võtab see vigin kogu nädala üsna ilusti kokku. Väsimuse tasand on kuskil maal, kus ma ei saa sellest enam aru ja olen lihtsalt tuim. Üldse oleks see kõik nagu umbes kolm nädalat kestnud. Tihkelt igasugu värki täis, unetunde traditsiooniliselt veidi vähe. Toidukorrad täiesti metsas, kava järgi püüan toituda küll, aga netilehele või äppi ei jõua. Eile sõin näiteks ainult hommikusöögi, siis jõin jälle kõigevaba energiajooki (häbi-häbi) ja õhtul küpsetasin peole päris õige brownie kaasa ning sõin ise ka kaks tükikest. Lisaks mõne šokolaadikommi. Eks see šokohooliku võõrutusravi on päris räige olnud ja ilmselgelt päris šokolaadivabaks ei oska ma küll kunagi saada. 

Tänane on täiesti tuim olnud. Ma ei tahtnud isegi voodist välja tulla. Kõht korises küll, aga mingit isu polnud. Tere tulemast tagasi, kevadmasendus! Küll ma olen õnnelik, et sa mu läheduses kuskil põõsastes ringi hiilid ja siis kõige ebasobivamal hetkel välja hüppad ja „üllatad“. Vähemasti võin sellest rõõmu tunda, et saab kleite ja kingi kanda. Tagi istub nii ilusasti mu selga, et tekib kohe päris kena kõhn tunne. Muidugi see kõhn tunne käib vaalaga vaheldumisi, aga kui püksid üha enam alla vajuvad ja väga vabalt jalga istuvad, siis peab ikka iseendale sisendama, et kui, siis olen väike vaalapojuke, aga mitte enam emavaal. Vaal on muidugi vale isend, pigem olen merilõvi. Aga nagu öeldakse, kui Greenpeace mind suvel rannalt merilõvi pähe päästma ei tule, siis pole mul suurt miskit viga. 

Võiks ju arvata, et kui olen kenasti 7 nädalat kava jälginud, siis ideaalis on ka 7 kg kadunud, aga tõde on see, et läinud on kuskilgi kuus (ega ma täpselt ei tea, sest kaalule jõudsin mingil umbmäärasel päeval ja siis oli küll meeldiv sellel seista). Mis pole sugugi paha saak, aga muidugi tahaks, et läheks rohkem. Hetkel olen kaks nädalat lihtsalt tervislikku ja rämpsu vaheldumisi söönud. Hää küll, mitte nii, et burgerit pitsaga ja šokolaadi kummikommidega, aga ega steviaga coca ja energiajoogikesed väga parem valik pole. Vett olen muidugi endiselt liitrite kaupa kaaninud. Õnneks ei unusta ma nende muude jookide kõrval seda ainsat ja tähtsaimat elueliksiiri. 

Miks pealkirjas kartul ja kriis on? Sest ma olen kaks nädalat üsna tihti söönud kauboikartuleid ja fajita kana ja kriis võrdub väsimus+masendus ja sellest tingituna tekkinud tuimus. Just praegu lähen taas neid va kardulaid sööma, sest nüüd tunnen, et kõht kisab. Magama nii ehk naa veel ei lähe, sest ärkasin väga hilja. Seda ka, et söön väiksemaid koguseid ja näpistan siit-sealt toidukordi või ei söö just mingit ainet piisavalt palju. Aga ma luban iseendale siin ja praegu, et ma võtan end käsile, sest nüüd on õudkiire aeg natuke rahulikumaks muutunud ja noh, tegelikult ei tasu end nii palju piitsutada, sest kui kaal langeb ja organismil on hea olla, siis on ju hästi. Olgu see aju ja kevadväsimus omaette. Kusjuures hea toit aitab kah masenduse vastu, aga mitte hea patune, vaid hea tervislik. 

 

PS! Ma nii ootasin, et saaksin hurraa hüüda, kui mul täitub 1000 lugemist, aga nüüd on neid juba üle tuhande. Aitäh, tekitab tunde, et ei aja niisama iseenda jaoks plära, vaid vähemaltki kellelegi lähen korda, kelle minuteid saan oma lobaga sisustada. Järgmiste kaotusteni siis!