... see oleks juust. Juba teist nädalat tahaks ainult juustu juustuga süüa. Tõtt-öelda imestan, et mu elukaaslane pole pahandanud, et ma kõik juustu ta eest ära söön, sest eelmisel nädalal pidi ta vist lausa kaks korda seda juurde ostma. Miks tema, sest mul lihtsalt pole poes käimise aega ja tal toimub see hopsti pärast tööd, mina peaksin skeemitama ja arvutama ja mõtlema. Ja teisalt on tavaliselt tema see hiir, kes matsutades juustuviilud kuskile oma heledasse keresse ära peidab. Ma ei imesta, kui mulle on viiskümmendtuhatseitsesadakolm kilo juurde tulnud, sest juust. Muidugi olen ma kava järgi söönud, aga tahaks alati rohkem. 

Söömine on üldse väga vaevaline tegevus, sest ma ei suuda mitte kunagi söögiaegu samadele kellaaegadele sättida. See lõppeb sellega, et vaatan kella ja hingan oma toiduportsu sisse. Ühel päeval on nälg, teisel ei jaksa portsu ära süüa ja enamjaolt olen samu asju söönud, sest kui retsept ja kogus on peas, siis saab köögis kolm korda kiiremini hakkama. Täna vist teen jälle purukooki, sest see mekkis mulle küll. Ja täna on ka üksainus normaalne vaba õhtupoolik, kus ma tõesti võingi rahus kokata. Kui välja arvata see, et must riidehunnik nutab pesumasina juures juba mitmendat päeva ja puhas karjub restilt, et korja mind kokku või pane selga. Ühesõnaga, suur kaos, aga õnneks on eelmise nädala tohutu masendushoog vahetunud lihtsalt väsimusega. Samas on minus miski uus teistmoodi energialaeng, et tahaks suuri tegusid teha, kui oleks aega asju läbi mõelda ja võimalusi. 

Kaalu poole vaatasin ja õnneks liigub see alla, aga ma pole ühelgi hommikul sinna roninud. Lihtsalt eile läksin keset päeva kontrolli mõttes, et mis ta teeb, aga ikka läheb vaikselt alla. Muidu on sel nädalal olnud vaala tunne. Välja arvatud ühel päeval, kus iga peegel kohtles mind nii kenasti ja muidu oli ka tore olla. Täna olen igast peegeldusest end vaadanud ja mõelnud, et õudne on paks olla. Miks peab mul see naturaalne ujumisrõngas ümber olema? Võtaks ka ühe sileda kõhu. Ja kuidas selle saab? Trenni ja toitumisega. A mida mina teen? Eile tundsin end nii naisena, et sõin šokolaaditahvli ja paki kummikomme. Läks patutoidukorra alla ja oli küll hea. Isegi süümekaid ei tekkinud, sest kord kuus võib ja ma ütleks, et lausa peab üks naine omale šokolaadi lubama. Neil hetkedel, kus on kõige pallim tunne ja üldse igapidi valus ja ebamugav. Elagu naiseks olemine ja selle võlud... Ja trenni tegin ühe korra, kesktaseme kava järgi. Oli raske küll, aga ikkagi mitte piisavalt raske. Eks ma püüan ikka järgmise nädala jooksul tõmmelda, aga õnneks on tööl kiired ajad ja küllaltki mitu jooksmist, et ei pea väga põdema. 

Neljapäeval lähen rändan hetkeks vanemate manu ja tõtt-öelda kardan seda veidi, sest mu vanematel on kombeks süüa šokolaadi koos kommidega ja magustoiduks ehk veel väheke jäätist. Kuigi viimasel korral, kui samamoodi kiirvisiidil nende juures käisin, suutsin öelda kindla "ei", siis seekord on mul selline tunne, et mõni komm ikka rändab mu põske. Võib-olla ostan kooki kaasa, sest eelmine kord läksin oma koogiga ja see päästis ka.

Igatahes panin vahepeal siin pesu pesema ja olin muudmoodi ka nagu koduperenaise nägu. Lähen viskan nüüd kana ja kartulid ahju, sest täna olen väga ilusti normaalse inimese aegadel söönud hommikut ja lõunat, nüüd on kell õhtusöögini tiksunud. Rühkigem siis koos edasi ja ammutagem päiksest kõik vitamiinid, mida vähegi ammutada annab, sest suvi on juba ainult kahe kuu kaugusel!