Eelmise nädala saab kokku võtta kahe sõnaga: lõpetamised ja jaanipäevad. Seega kuulub selle nädala juurde ka tuhat kilogrammi toitu. Tegelikult +1 kg kehakaalus. Kui olin juba 15nda nädala lisakilo suutnud maha raputada, siis oli see jälle hopsti tagasi. Ega ei imesta ka, kui üks inimeseloom vaatab, et oleks salatit, aga samas mugib liha, nagu homset polekski. Ja kulistab igasugu joogikesi, mis teatavasti jaanipäeva juurde kuuluvad. Noore inimese värk, et lõkke ääres on ikka miski pudelike kah käevangus. 

Esiteks tahaks eestlasele kohaselt ilma pärast viriseda. Kõik oleks okei, kui saaks kogu aeg õues olla, aga teatavasti ei toimu ükski lõpetamine kuskil hoovis, vaid hoopis kontserdimajas või kooli aulas või spordihoones. Seega peavad kõik sugulased, sõbrad istuma nende higistavate lõpetajate vastas ja ise veel rohkem higistama. Selline meeldiv suur ühissaun. Aga eks me, eestlased, olegi ju ühed saunahullud. 

Esimene lõpetamine oli aulas ja kuna ma polnud sugulane, vaid niisama suvaline vend, siis ei hakanud end aulasse suruma, vaid läksin rahumeeli ekraani ette istuma. Oluline oli oma inimese diplomi saamine ära näha ja muu tegelikult ei loegi. Õnneks oli aulast väljas õhku, aga kujutan ette, et sees võis küll ebameeldiv olla. 

Teine lõpetamine oli Alexela kontserdimajas. Läksin saali viimasel hetkel ja otsustasin, et seisan, sest jälle oli mu põhimõte vaadata ära oma inimese kõrghetk ja siis kuni õnnitlemiseni kadunud olla. Seal seistes tundsin, kuidas mul voolavad mööda säärt kaunid higijoad. Tuult lehvitada polnud mõtet, sest midagi poleks lehvitada olnud ja see oleks olemise veel palavamaks teinud. Mõtlesin ainult, et vaesed lõpetajad, sest nemad ei saa niimoodi saalist välja silgata ja õue tormata. Õnneks oli õues mingigi õhk, kuigi palavuse mõttes polnudki vist suurt vahet. 

Kolmas lõpetamine oli Pärnus kontserdimajas, kus ma ei plaaninudki üldse saali pressida. Kuulsin uksetagustelt, et saalis on palav. Läksime õue, kus oli sama palav. Tuul käis vahepeal läbi, aga enamjaolt teda polnud. Lõpetajad tulid kohe eriti pikaldaselt saalist välja ka. Aga õnneks läks õhtu siiski jahedamaks. 

Muidugi on tore kõigile tuhat lille kinkida, aga see kõik mõjub rahakotile päris laastavalt. Mina ei taha enamasti lihtsalt ühte lille kinkida, vaid ikka nii, et pildil oleks uhke sülem ja ilus vaadata. Lisaks see ühest linnast teise sõitmine... Nii et laastav materiaalselt ja füüsiliselt, sest toit ja jook. 

Õnneks on nüüd juba järgmine nädal, kus keegi enam ei lõpeta ja ühtki jaanipäeva ka pole. Kui see kõik jätkuks, siis oleks see tõesti üks lõputu õudus. Sel aastal oli see vaid õudne lõpp lõpetajatele, kes rangelt vabatahtlikult ühissaunas pidid praadima.