Võin täitsa kindlalt öelda, et eelmise nädala jooksul pole ma absoluutselt mitte mingit pidi tervislikult toitunud. Ma pole isegi siia vaadata jõudnud, sest lihtsalt nii tohutult kiire on. Lõpetamised, sünnipäevad, niisama suvi ja puhkus. Mitte et ma oleks burksi söönud (ok, tegelikult ühe sõin, aga see oli restos ja ma isegi ei mäleta, millal ma viimati sellist pattu tegin) või üldse tohutus koguses õginud. Lihtsalt pole kaalunud, mõõtnud ega vaaginud, kas seda on nüüd ilus süüa. Kuigi ühel päeval ostsin Fazeri šoksi, sest soodukas ja läätsekrõpsu, sest krõpsude isu oli. Need on sutsu tervislikum variant nende tavaliste kartuli omade kõrval. Ja šokolaadi ja krõpsu sõin küll kaalu järgi, et mitte ühe toidukorraga üle pingutada. 

Samamoodi ei jõua ma siia, et õigeaegselt blogida, sest täna on ju juba reede! Ja tegelikult on mul juba 16. nädal käsil, aga kirjutan siis veidi eelmisest. 

Nimelt, ma ei tea, kust see tulnud on, aga just eelmisel nädalal tahtsin ma ainult kahte toitu - friikaid või maasikaid. Friikaid aga kindlasti-kindlasti ainult ahjus tehtult, sest frititute õlikogusest hakkaks vist halb. Maasikaid olen nii palju söönud, et ma ei imesta, et ma juba näost üks maasikas pole. Samamoodi läheb arbuus iga päev, kuni ta otsa saab ja ma poes olles härrale härdalt otsa vaatan, samal ajal arbuusipoju silitades, ja ta siis alla annab ja selle jälle korvi tõstab. Peamiselt on talle see tohutu puuviljandus vastukarva, sest tihtipeale ma ei jõua neid asju enne ära hävitada, kui nad halvaks lähevad... Siiski, ma söön ka päris pruune banaane ja plekilisi õunu. Ei juhtu minuga midagi ja ära viskamist ei salli ma tegelikult silmaotsaski. See sunniviisiline söömine pole ka muidugi tore, aga poes olles on alati tunne, et sel nädalal tahan ma näiteks ainult pirni.

Kuna me elame maal, siis ma püüan enamjaolt ikka nii mõelda, et terveks nädalaks süüa jätkuks. Selle kuumaga on see natuke keerulisem, sest päris kõiki asju külmkappi ei lao. Näiteks värsket kartulit, mida just eile keetsin ja appi, kui hea see oli! See muidugi on päris oma ja poest ei tulnud, aga mõte on sama - üleliia palju pole mõtet tuppa tarida, sest selles soojas ei pea miski vastu. Imestan, et isegi veel pean. 

Nädalavahetus oli selline lape, et ma võtsin kilogrammi juurde. Aga ma ei muretse, sest ma tõesti arvasin, et ma võtan isegi rohkem ja kaalul lööb vana number jälle ette, aga ei, jäin 70ndatesse ja nüüd püüan usinalt end 60ndatesse süüa. Vahepeal oli mul endal kah sünnipäev. Selle päeva puhul ma suuri patte ei teinud, aga nagu öeldud, siis nädalavahetusel tagasi ei hoidnud. Šašlõkk, kartulisalat, rosolje, kreeka salat, kringel, tort, suitsutatud tuulehaug, noodsamad läätsekrõpsud, vabavarakas ja dipikaste. Ja kõige selle loputasin alla siidri ja õllega. Noh, kas kuu Fitlapper? Vist päris kindlasti. Tõeline eeskuju...

Aga sõbrad, nüüd olen küll ilus, tark ja tubli olnud ning ikka siin üht-teist ära märkinud. Üht retsepti tahan ka kiita. Nimelt vaatasin külmikusse ja seal valitses võrdlemisi tühi olukord. Sellegipoolest avastasin kanafilee ürdivõiga. Pelgalt mõte sellest ajab suu vesiseks. See oli ütlemata hea toit ja ma kavatsen seda kindlasti veel kordi uuesti teha. Isegi härra kiitis, sest esiteks, ei saanud ta aru, kuidas ma üldse eimillestki toidu välja võlusin ja teiseks, see oli nii maitsev! Kuigi olgem ausad, ürtide lisamine sõltub nüüd küll peamiselt igaühest endast ja mul on noid ürte kohe suuremas hunnikus käepärast võtta. Ja kui ma seda juba kiitnud olen, siis topelt ei kärise. Lähen nüüd voodisse oma poolpõlenud nahka pruuniks magama ja teesklema, et meil on pime.