Magasin õndsat und ja ruloo peitis läbipressivat päikest, mis nüüd juba täitsa vara platsis on. Härra norises kõrval, võib-olla kihistas naerda, võib-olla pahurdas kulmu. Täielik vaikus ja rahu. Ilmselt poleks vaadates mind nähagi olnud, nii voodi, teki ja sajakümne padjaga ühte olin vajunud. Vaatasin unenägu, mis oli armastust täis. Lausa nii täis, et ma poleks imestanud, kui ärgates oleks tuba roosaka tooniga kaetud (või mis värvi on armastus, kes seda teaks...) olnud. Nimelt hüppasin seistes oma armsamale niimoodi kõhule, et käänasin jalad ümber tema puusade ja tema püüdis mu nii hellalt kinni ja hoidis. Kuni me läksime kuhu iganes. Võib-olla maailma lõppu?

Siis raputas reaalsus mind õlast, et kaua üks laisk inimeseloom magada võib. Päike hakkab looja minema, kui ükskord voodist lahti lasta raatsid. Ukerdasin end siis välja ja mulle vaatas vastu peegelpilt. Vahtis ühe ja teise külje pealt, kuni tõdes, et, kullake, selle unenäo täitumiseni on nüüd küll vähemasti 15 kilo aega. 

Ma ei usu, et olen ülekaaluline ja ma ei tea, kas teiste alateadvus ka unistab, et kallim alati niimoodi kinni püüab ja hoida jaksab. Tõenäoliselt mitte? Võin ka ainuke kevadise pubekaliku unenäoga eit olla. Ja ärge rääkige KMIst, asi on rohkem ikka enesetundes. Kusjuures see on mul ilmselt juba normis, nõnda palju on see kaal, nüüdseks 8,5 kg, teinud küll. Ise liigitaks ülekaalulised, kui üldse nii nõme olla ja liigitada, kuskile sinna 200+ kg kanti. Ja kes üldse ütleb, kust maalt läheb see normaalse ja ebanormaalse piir? Ja kes olen mina üldse kedagi liigitamaks? Olgem kõik keskkaalulised ja ongi hästi! Pole üle ega puudu. Oh, elukest. 

A mis siis veel? Tegin rabarberikooki. Päris asjadest. Nisu+kaerajahu, või, rafineerimata roosuhkur ja peaaegu kilo rabarberit. Oh, kui hea see tuli! Nüüd näksin arbuusi, maasikaid, värsket soolakurki ja muud sellist hääd kraami, mida turg ennastunustavalt muudkui pakub. Istun oma aianukas, naudin seda õhtust päikest, mis pole enam nii põletav ja teen selle kõige kõrvale veidi tööd. Viimane tegevus poleks üldsegi tore, kui mul poleks neid häid asju, millest kõigest veidi miskit nosida. Söök on ikka armastus, aga mõistuse piirides, muidugi. Kuigi armastus vist ei saagi kunagi mõistlik või piirides olla. Kirjeldamatu ja seletamatu nähtus, ilmub, ei tea kust, ja kestab, ei tea kui kaua.