... läinud on kokku 8 kg. Tore seegi, sest täna otsisin kapist järgmiseid pükse ja leidsin püksid, mis on lausa 2 numbrit suuremad kui need, mida hetkel kannan. Jeesver, kui hea tunne see oli! Kehvem tunne on siinse kirjutamisega. Kuidagi ei saa selle postitusega pihta hakatud ja kui hakkan pihta, siis panen läpaka kinni ja mõtlen, et jätkan homme. Nii juba kolm päeva. 

Mõtlen muudkui, kuidas ma õpin toituma. Käsi haarab ikka selle ebatervisliku poole ka, aga eile sõin üleni ja ilusti neli toidukorda siinse kava järgi ja nii hea oli olla. Täna kah. Neli korda. Muidu on nii juhtunud, et seda neljandat korda ei olegi. 

Vahtisin end hommikul peeglist ja mulle meeldis. Tundub, et käed hakkavad ka tagasi normaalsemaks tõmbama. Aga see võib ka ainult tunne olla, sest hommikuti on peegel palju sõbralikum kui keskpäeval. Kui tööl peaksin mõnest peeglist mööduma, siis muidugi kaen sinna sisse, et kes sealt vastu vaatab. Ja konkurentsitult, alati, üks vaal. Küll on suur pepu ja veel laiemad puusad, siis hiiglaslik kõht ja vähemasti meetrine lõualott ja lõpuks jalad nagu kaks suurt palki. Siis vaatan tavaliselt nägu ja näen ühte vananevat tädikest, mis siis, et ma pole tegelikult üldse vana, vaid alles koolid läbinud ja elusuve hakul. Aga kui stress tõmbab tagasi ja keha otsustab kõik paika saada, siis see muutub. Ka peegelpilt. Ma tean seda. 

Mäletan, kui kõndisin kord mööda randa ja päike tekitas mu ette varju. Vaatasin end ja mõtlesin, et olen elu parimas vormis, hinnaku ma seda, sest rohkem ei pruugi ma seda näha. Ma vihkan, kui minevikuminal on õigus. Aga tulevikumina mõtleb endiselt, et nii kondine ma enam olla ei tahaks. Kandsin XS-S-suurust ja selgroog turritas välja, justkui tahaks naha pealt lükata. Seega päris selline ei tahaks olla, kuigi mulle meeldisid siis kõik kehaosad, isegi jalad, mis alati liiga suured on tundunud. 

Hää küll, kaua ma ikka punnitan, kui kuidagi sõnu tulla ei taha. Lihtsalt panin iseendale eesmärgiks iganädalaselt postitada, sest muidu ei seo mind kogu selle süsteemiga ükski kohustus. Liiga ajus on veel see, et saiakesed ja magus on head, mis siis, et need just parimat enesetunnet ei tekita. Homme proovin beseed vaarikatega, sest eile tegin majoneesi, millest jäi munavalgeid üle. Aga nüüd on aeg sinna suurde voodisse sukelduda, mis mind pikisilmi ootab. Pean harjumatult üksi sukelduma, sest minu kallim on komandeeringus. Oh, elukest, sest täna roniks kohe sügavale kaissu ja saaks kinnitust, et olen igapidi üks ilus inimene, mis siis, et veidi vaalane. 

 

PS. Ma kohe ei oska tabada hetki, kui tuhanded täituvad. Nimelt täitus millalgi 2000 lugemist, nüüd on neid juba üle 2000. Selline asi teeb ka hää enesetunde, aitäh! :)