Nii, nädalavahetuso n edukalt üle elatud. Edukalt selles suhtes, et kaalu ei lisandunud ja täna hommikul näias kaal täpselt sama numbrit, mis reede hommikul. See on hea märk. Eriti kui arvestada täiesti rutiinist väljas nädalavahetust, mis sisaldas külaskäiku ja teatrikohvikut ja pikka autosõitu teise Eesti otsa (ja tagasi ikka ka).

Olen enda üle uhke, et ei andnud järele vanaemale, kes tagant istmelt pidevalt mingeid maiustusi või toidupalakesi ette poole saatis. "Reisukommile" oli päris lihtne ära öelda, aga see forellisai vajas veidi rohkem eneseületust. Samuti see kook, mida ´vanaema teatris ei jaksanud ära süüa ja tahtis mulle sokutada... Aga pidasin vastu.

Samas on see vaid väike eeltrenn selleks, mis järgmisel nädalavahetusel ees ootab. Oi jummel küll. Jõulud nii minu kui abikaasa perekondade seltsis ja selle sama vanaema 85. juubileum. Lisaks veel ühe väikese tüdriku sünnipäev. Ma mäletan liiga hästi kui mõnusa maitsega on seal pakutav trühvlitort. Uijee, see toidutorm, mis ähvardamas, on võtmas hirmuäravaid mõõtmeid. Annan tormihoiatuse.

Nüüd on vaja ohtralt meelekindlust, et hakkama saada.
Ei teagi nüüd, kas peaks manama silme ette pildi saledast minust või hoopis veel kaks korda suuremast minust... Ma kahtlustan, et kumbki ei tööta. Võibolla peaks hoopis ette kujutama kuidas taldrikul pole mitte maitsev koogitükk vaid hunnik lödisevat kõhurasva. Selle pildi vaatamine ajab küll isu ära.

Võeh.