Eelmise nädala alguses tulin korraks rongi pealt maha, et jaama puhvetis üks väike koogike teha. Plaan oli kohe sama rongi peale tagasi hüpata, aga puhveti mõusas vines kadus ajataju ja rong sõitis minema. Mõtlesin, et egas midagi, võtan aga järgmise rongi ja kihutan sellega edasi oma sihtmärgi poole. Võta aga näpust. Järgmise rongi väljumise hetkel olin parasjagu wc-s, ülejärgmine oli väljamüüdud ja sellest järgmist oodates jäin tukkuma ja sõitis ka kolmas rong mööda. Nüüd olen juba poolteist nädalat üritanud edutult rongi peale saada, aga see pole õnnestunud. Istun siin vaksali söögisaalis ja mul on tunne, et see liin on sootuks kinni pandud ja enam ronge ei tulegi. Täitsa mahajäätud raudteejaam. Ainult puhvetis pakutakse veel magusaid kooke ja koorekohvi.
Nüüd ongi kaks valikut, kas anda alla ja jääda ootama kuni sõiduplaane muudetakse ja mulle sobilik rong taas liinile pannakse või siis võtta jalgratas ja sõita järgmisesse töötavasse jaama. Selle viimase kasuks ma otsutasingi. Ajasin oma velo nurgast välja ja tegin kiire aeroobse trenni. 
Näen juba rongi tagatulesid. Kui nüüd kõvasti pingutan, siis ehk saan jälle rongi peale hüpata. Homsest ei taha ma enam mingeid vabandusi kuulda!