Vahest ma mõtlen ja juurdlen, kuidas saab mõni inimene olla nii tänamatu... vahest ajab see hinge nii nii täis. Natuke siis pikemalt...

Nimelt soovis mu mehe isa punaseid sõstraid. Mees mul siis küsis erinevate inimeste käest, et kelle juurest saaks korjata. Esiteks see kellel endal vaja on, ei ole nõus kuskile korjama minema... kõik peab ette taha tegema.

Mees siis palus et ma korjaks, olin viisakas ja korjasin... nägin vaeva ja siis kui mees oma isale helistas, et ma korjasin punasõstraid, et kas sa tahad? Siis ta hakkas et ta ei teagi kas tahab ja kui palju neid üldse on -  no tänan väga! Ma näen vaeva ja selline tänu! No tegelt ta isegi ei tänanud.. Ja teiseks kohale toomisega, ega tema ei ole nõus isegi neile järgi tulema... Liikusime eile isegi nii lähedale talle, et tal oleks vaja olnud vaid 15  km sõita ja ta ei viitsinud sedagi sõita:( Leidis kohe mingid vabandused.. Marru ajabki see, et inimene ise on kodune ja kui aus olla, siis ta väga seal kodus midagi ei tee ka...

Aga nagu ütleb ka vanasõna -  ükski heategu ei jää karistuseta... seega ütlesin mina mehele ära ka, et mina ei raiska ühtegi minutit enam! Sest kui inimene on nii tänamatu, siis ei pea mina ka head haldjat mängima...

 

Sain õppetunni...