Blogi-challenge vs Body-challenge...

Kes ei teaks seda tunnet, et poes on nii palju ilusaid riideid, mida ostaks ja kannaks,  aga kunagi ei ole proovikabiinis seda sobivat keha kaasas, millele need ilusad riided hästi sobiks ja  selga läheks.

Nüüdseks vist juba vähemalt viisteist aastat olime mõtelnud ja püüdnud erinevaid meetodeid kasutades sõbranna Annega ”missiks” saada. Siinjuures olgu kirja pandud ka tähelepanek, et pikkust on kummalgi alla 165 cm ja jalad ka lühikesed nagu taksikoeral. Ja muidugi missi-ea ”parim enne” kõvasti tähtaja ületanud  :P Ehk siis juba eos "Mission Impossible" (ainult, et ilma Tom Cruisita)

No igal juhul meie mõlema soovunelma täitumise nimel olime siis selle aasta alguseks Annega KÕIKE proovinud – uusaastalubadusi; erinevaid kapsleid, pulbreid, teesid; ekstreemdieete; paastumist; vee- või mahlapäevi; õunaäädikat; palmisiirupi larpimist (mis jäi enamus järele ning millest, muide, sai jõuludeks jube hea piparkoogitainas); magneteid biopunktidel; kreeme; transioni; massaaže; rasket füüsilist tööd; teineteise kallal ilkumist; solaariumi (pruun tselluliit on ikka ilusam kui valkjashall tselluliit); ootamist, et äkki läheb ülekaal iseenesest ära…

Ja isegi - suhteliselt tagasihoidlikus koguses muidugi - sportimist proovisime (tõsi, ilma reguleeritud toitumiseta), mis küll  kehakaalu oluliselt ei alandanud, kuid välimust muutis küll veidi proovikabiinipeeglite-sõbralikumaks. Ent soovitud ”missifiguurist” jäi asi ikkagi valgusaastate kaugusele!

Meie olemegi ilmselt olnud need kergeusklikud, kes on kulutanud Dr Oz-i vaarikaketoonide ja imepulbrite ja kapslite peale oma raha!  Isegi  Google-il ja FB-l oli meist hale ning pakkusid juba automaatselt kõiksugu kaalulangetusturundust, mõistes poolelt hiireklikilt meie meeleheidet :P

Proovimata jäid siis sel aastal saabunud Fitlapiga alustamise otsuse murdepunktiks veel hüpnoos, kristallid, kaitsevägi ja õnnetu armastus.

Varasemalt on muidugi ekstreemdieetide ja Kaalujälgijate programmis väike edu kaalulangetusel olnud. Kuid kohe, kui juba number väiksemad riided selga lähevad, kukud eelnevatest piirangutest vabanenuna sisseharjunud söömisautomaati tagasi ja õige pea oled taas parimas eluskaalus, nagu korralik nuummullikas ja jälle -- aidaa, missifiguuriunistus. Või siis ajab sügistalvise perioodide päiksevalguse defitsiit külmkappi valgust otsima ja suurte sisemiste heitluste tagajärjel kaotatud kilod hiilivad märkmatult koos juustuauguampsude ja šokolaadilõhna nuusutamisega oma kohale tagasi ning võtavad endaga veel mõne kilo boonuseks kaasa.

Anne alustas Fitlapiga veebruari keskel, sest ütles, et tema enam kannata oodata, et ise ära läheks ja ei taha paks olla ja mingeid imemöginaid ka pole enam valmis kalli raha eest ostma ning endale poolvägisi sisse ajama. Anne on ikka olnud megatubli – ta on tänaseks tervelt 11 kg ilusam, eesmärgini minna veel terve kilogramm.

Mina ootasin veel aprilli alguseni, et ”ehk ikka läheb ise ära” see ülekaal. Ei läinud. Ja Anne uued (palju väiksemad) riided ikka kipitasid kogu aeg pinnuna silmas…

Nii, et alustasin siis 9. aprillil ja tänaseks olen korraliku 5,3 kg käntsaka puhta läbikasvanud liha võrra missiunistusele lähemal ja eesmärgini minna veel 11 kg.

Enam ei hakkagi neid kristalle, hüpnoosi, kaitseväge ja õnnetut armastust proovima, sest Fitlap toimib tõhusalt ja selle kasutamine on varasema tühja raisatud rahaga võrreldes ikka taskukohane :)

Mis kõige olulisem – kõht ei korise näljast. Tühi kõht teeb ikka iga inimese veits tujukaks ja tigedaks. Praegu käid ja saad vabalt naeratada hambad laiali, sest ei pea enam pingutades oma rippkõht-figuuri korrigeerida püüdes niipalju sees hoidma kui kuu aega tagasi :D

Missivormist me  Annega põhimõtteliselt enam ei unista, sest mõne ekstreemkaalulangetaja ”sünnikaalu” saavutamise eesmärgist  tulenev krimpsukiskumine tundub kordades hullem kui mõõdukas ülekaal. Aga seatud eesmärkides allaandmist kah ei tahaks enam teha. Tore on ikka kergem olla.. :)

Fitlapi positiivne mõju peale kaalulangetuse efekti on minu jaoks olnud ka see, et minust on saanud korralik kööginaine, kes oma kokkamisega enam kaaskondlasi sõna otses mõttes ei tapa :D Ma ei suru küll kodus kellelegi oma fitläpindust peale ja kõik võivad nii süüa, nagu nad on harjunud või nagu nende tervis lubab. Kuid toidukorra kellaajad on muutunud regulaarsemaks, menüü siiski ka tervislikumaks ja läbimõeldumaks kogu perel. Isegi koeral :P

Lihtne selle Fitlap-iga toimetada ka, kui retseptimajandus koos koguste ja ostulistidega kõik pulkadeks hekseldatud ja samas saad ikkagi veel kasutada asendustena toiduaineid, mis eelmisest poeskäigust saadik pole ära kulunud. Toiduraiskamist oluliselt vähem ja emotsiooniostusid toidupoes pole enam üldse.

Muuseas, seltskonnas on Fitlap on veel parem kui Kulta Katriina kohv (reklaamlause ”ja juttu jätkub kauemaks!” ) või pudel dzinni - pole muret, et tekib piinlik vaikus, kui on vähemalt kaks fitläpparit. Söömine ja tervis on ikka paljudele südamelähedane teema ja kui on tulemused ka silmaga näha, siis jätkub seda juttu kohe kauemaks.

Ning kui mõneks nädalavahetuseks kukudki ”käru” pealt maha, siis esmaspäeval oma kaalunumbrit süsteemi sisestades näed, kuidas Su eesmärk liigub tänu sellele võrdeliselt paari pügala võrra kaugemasse tulevikku ja võtad aga jälle kava lahti ning kaalud ja mõõdad ja smuutitad end õigesse graafikusse tagasi.

Ahjaa, peaks  Fitlap-i  spordiga marineeritult proovima, et liblika-Lilli nahktiibade asemele triitsepsid kasvatada…

…ähhh, ootan veel natuke, äkki tulevad triitsepsid ikka iseenesest :P