Iga päev loen teie blogisid ja tahaks nii paljudega nõustuda või vastu vaielda. Aga no ikka, nagu paljudel teistel, jääb kommenteerimine ajapuuduse taha. Et kui aega saan, siis... Viimasel ajal püüan võimalikult hilja postitusi lugeda, sest mulle meeldib ka kommentaare lugeda ja viimasel ajal on kommentaare palju ja toredaid. Inimesed on ikka nii erinevad, oma erineva ellusuhtumise, eesmärkide ja iseloomudega...

Aga mida on inimesel õnneks vaja? Tervist? Armastust? Jõukust? Või igal inimesel on see vajadus erinev? Ja kuidas saada õnnelikuks? Kuidas olla õnnelik?

 Mina isiklikult  arvan, et kõik algab sellest, et peame ise ennast armastama ja austama, alles siis saavad seda teha ka teised. Ja peame kiitma ennast iga väiksemagi edusammu eest, mitte põdema iga pisima komistamise pärast. Alati on ju optimistidel kergem edasi rühkida kui pessimistidel. Heaks näiteks nõukaaja multikas "Ohh ja Ahh matkal".

 

  Mul on viimasel ajal silma jäänud nii palju ütlemisi, mis  "kõnetasid" mind, nagu keegi tublidest blogijatest siin väljendus ja nii paljud neist sobiksid paljude postituste kommentaarideks, et mõtlesin neid teiega jagada.

 Kui keegi on minu blogidega tuttav, siis see vasakpoolne on praktiliselt seesama lause, mis on juba ammu minu elu motoks olnud. Nii ütles mulle üks vanem kolleeg, kui ma noore ja rohelisena pidin õpetama vaid mõned aastad endast nooremaid tegelasi, kes polnud kaugeltki kullatükid.

 Ja no see parempoolne kommentaare ei vaja. Räägib iseenda eest. Nii igapäevaelus kui ka Fitlapi peres.

    Nojah, paraku tundub, et kujundus ei ole just mu tugevamaid külgi. Tee, mis tahad, need ruudukesed ei jää kohe üldse mitte nii, nagu ma seda planeerisin.sad

 Aga kas ma pean siis kurvastama? Ei pea!  Niimoodi ongi äkki toredam? Ja tegelikult sisu ju sellest ei muutu. Kuidas tundub? Kurb, kui seda postitust loeb keegi, kes ei valda inglise keelt, sest kui proovida neid tõlkida, siis ei kõla see enam sugugi nii tabavalt. Viimasel on muidugi ka eesti keeles vaste olemas ja kõlab nii: häbi pole mitte kukkuda, häbi on lamama jääda.

Tegelikult planeerisin neid siia veel mitu tükki panna, aga jääb järgmiseks korraks, lõuna kulus "piltide" lisamisele, kiire amps (või mitte nii väga kiire) kohviga alla loputada ja edasi tööpõldu kündma. Aga mul on neid veel varuks...