Üks ilus pilt alustuseks. Kurtsin hiljuti tütrele, et tahaks kööki midagi rõõmsat ja kollast, aga peale mõne küünla pole midagi osanud osta. Ja palun väga, loodus tuli appi. Minul sel aastal siis sellised chillid. Ilusad ja superhead. Selles mõttes head, et niisama küll ei ampsa. Ma korra proovisin, tükk aega kustutasin "tulekahju".

Aga räägiks hoopis magustoitudest(8). Kiiksuga kamavaht. Kus ma enne olen olnud?! Ah jah, tean küll, ma üldiselt kama ei armasta ju, kasutan hoopis kamapalle. Nüüd spetsiaalselt ostsin ja ei kahetsenud. Leivamagustoit maasikatega, jällegi ainult kiidusõnad. Mündijäätise jaoks üritasin hulk aega neid nibse osta, ei leidnudki. Tegin lahustuva kohvi ja pähklitega. Imehea sai. Aga küpsisemaitseline magustoit ja musta oa šokolaadikreem minule ei maitsenud. Grillitud virsik jäätisega. Jäätise osa 5+, aga virsiku sööksin ilma grillimata. Või pigem vahetaks mõneks marjaks. Võtsin hoogu, mis võtsin, aga nõgesesmuuti proovisin ka lõpuks ära. Nii ilusad noored nõgesed olid aia ääres! Ja ei teagi, mis selle smuuti nii heaks tegi, nõges või kurk (retseptis ei ole), aga maitse sai suurepärane!

Tuletatud retseptidest proovisin ära muna ja puder mustikamoosiga retseptist õunakoogi. Tol hetkel toetusgrupis aina kiideti, aga... sorry, on ka paremaid kooke. Isegi õunasõõrikute retseptist tehtud kook oli parem. Mingi hetk tuli mulle meelde, et ma ei olegi ju sellel aastal midagi Maarika retseptidest teinud ja valisin kanasalati. Patuselt maitsev. Hea, et mul kõik need retseptid ilusti-kenasti väljaprinditult kausta vahel on! Nüüd, kui Maarika ühte imekaunist kooki meile siin tutvustas, tulin ma mõttele, et peakski ühe kuu tegema sellise, kus proovin just neid fitlapparite tuunitud retsepte, mis kavasse ei ole jõudnud. Mul on kolme aasta jooksul neid ikka ohtralt salvestatud.

Ja siis veel see suvikõrvitsapirukas. Seda ma võiksin vist iga päev süüa. Tegin singiga, plaan on proovida ka hakklihaga. Kahju ainult, et oma aiast enam suvikõrvitsaid ei saa. Suur vahe on ikka maitsel. Üks kiidusõnu vääriv küpsetis veel. Kukeseene quiche. Keegi mainis seda kommentaarides ja ma võtsingi ette. Olin täiesti kindel, et Härra kirtsutab nina ja nõuab lihatükki kõrvale. Mitte sinnapoolegi. Sõi ja kiitis. Pärast ainult küsis, et kas oli hakklihaga. Ei tahtnud uskudagi, et absoluutselt lihavaba.

Nüüd, oktoobris, olen end käsile võtnud ja proovin ikka oma lubadused 100%-liselt täita. 

Helenil oli siin rutiinist juttu. Eile just sattusin ajakirjast ka selleteemalist kolumni lugema. Kõik on õige, rutiin on vajalik. Aga et mitte manduda, ongi vaja rutiinist aeg-ajalt ikka välja ka hüpata. Mina olen ise väga rutiini, reeglite ja plaanide inimene. Hea meelega kõnniks pilk maas (et mitte kogemata midagi põnevat märgata) kodu-töö-trenn-kodu. Kodus siis aed-köök-voodi (korraks vannituppa ka ikka ;-) ). Igasugu külalised, poeskäigud, väljasõidud jms. peavad olema pikalt ette planeeritud. Härra vastupidi on väga spontaanselt süttiv. Ja torisen, mis ma torisen, lähen kaasa. Kusjuures pärast on alati väga hea meel. Näiteks eelmisel laupäeval käisime seenel. Hommikul oli 0 kraadi, maa oli valge ja tee peal tuli veel lumekruupi taevast alla. Aga seeni saime kenasti ja kui ei oleks nii külm olnud, oleksime pikemalt metsas jalutanud. 

Hea meelega kirjutaks veel ,aga tänane plaan ütleb, et aeg on koju sättima hakata. Ei murra rutiini, sest Härra on kohe-kohe ukse ees ja hoidku jumal, kui ma valmis ei ole. Näljased mehed on ikka hullumoodi pahurad ;-) !

Ilusaid sügisvärve!