Tore, et siin jälle pisut rohkem lugemist on. Loodetavasti saabuvad ka ülejäänud sõbrad-seltsilised varsti pikaleveninud suvepuhkuselt ja jagavad meiega kes rõõmu, kes muret. Loodetavasti ikka rõõmu, sest elu on ju lill, eks? Aga et ühtegi lillepilti hetkel käepärast ei ole, näitan teile, milline ilus vabavara minul aias kasvab. No tegelikult kasvas, sest pistsime ta paar päeva tagasi nahka. Ei ole mürgised kännuseened! Hoopis austerservikud ja väga maitsvad. Mida kõike aias kasvatada saab! 

                                                   

Kõrvitsapeenar on sel aastal imelik. Ostsin omateada neli tavalist taime ja sain suure üllatuse osaliseks, kui avastasin, et tegu on vägagi erinevate sortidega. Üks on tavaline kõrvits, mis paraku isegi suurele kastmisele vaatamata kasvatas tänavuse kuivusega vaid ühe vilja. Teine on pudelkõrvits ja neid on oma kümmekond tükki otsas. Kolmas on mingi "kobarkõrvits". Kui Mati suve alguses FB-s oma "brüsseli arbuusi" eksponeeris, siis mina võinuks sinna oma brüsseli kõrvitsad lisada. Ega nad suuremaks ei kasvanudki. Loodetavasti on siis eriti delikatessisendid! Ja neljas taim tekitas viljad alles mõni nädal tagasi ja ma ei pääsenud neid pildistamagi, aga kui maha võtan, siis näitan teilegi. Mingi triibulise patissoni sarnased. Hetkel siis pildil hoopis suvikõrvits.

                                                  

Ja Juuli lemmikuid (minu ka ikka) nuikapsaid üritasin ka kasvatada. Lihtsalt poes sattus seemnepakk pihku. Nojah, kui loll linnainimene põllumajandusega tegelema hakkab, siis midagi tarka oodata ei ole. Külvasin liiga tihedalt ja ei tulnud selle peale, et harvendama peaks. Lehemass oli vägev, aga vilja nagu ei tekkinudki. Liiga hilja harvendasin ära, aga maitsev oli sellegipoolest!

                                                   

Selles peenras on jälle kevad. Vahepealsed külvid andsid nigelevõitu saagid, aga praegu on till, salat ja sibul kevadiselt värsked ja mahlased. Loodan veel terve oktoobri siit rohelist noppida. Pilt on tehtud kümmekond päeva tagasi. Praegu on salatit nii palju, et olen juba paar korda lavashirulli teinud, sest mulle meeldib, kui seal on palju salatit ja tilli.

                                                   

Kurke oli sellel aastal nii palju, et sai neid söödud nii kammitult, kui kammimata. Ja isegi purki pidin pistma, kuigi olin kindel olnud, et seda ma enam ilmaski tegema ei hakka. No raisku ei saanud ju lasta minna.

                                                  

Ja tilli sai ka ohtralt sügavkülma pistetud. Nii kui kusagil peenrajupike vabaks jäi, nii ma sinna jälle tilli külvasin. Ja ma tean küll, et paljud ei saa aru, milleks on iga toidu sisse vaja tilli toppida, aga minule maitseb (Härrale õnneks ka). Ja ausõna, pudru sisse ma seda ei pane. Kahju, et rohelist sibulat sügavkülma panna ei saa...

                                                    

Rabarber andis sel aastal kolm saaki. Nii et mul on seda nii sügavkülmas, veega purkides, püreena ja osa veel kasvamas. See Anneli (vabandan, kui eksin) retsept suvikõrvitsamoosist oli väga õigeaegne! Sidrunit mul kodus ei olnud ja tegin rabarberiga. Osa chilliga, osa ingveriga. Et kas talveks? Otsas juba! Eile tegin uue laari, sest suvikõrvitsad on nüüd küll selleks aastaks minu peenras oma elukese lõpetanud ja viimased kippusid juba koledaks minema...

Mis nii viga elada, kui enamuse vabavarast oma peenrast saab! Ja ikka ohtralt, sest ega mina ju vähe ei oska cheeky!