Nagu arvata võiski, on siin peale challengi lõppu päris vaikseks jäänud. Loodan, et see on vaid hingetõmbepaus, et ma lugemisega järje peale jõuaksin wink. Minu poolt õnnitlused kõigile võitjatele, kuigi jah, nii loll olen küll, et mitte kusagilt ei oska vaadata, et kes see ikkagi võitis. Kuuldavasti sai esimeseks Külli ja selle üle on mul tõelislt hea meel.  Kauaaegne fitlappar, tegus inimene, huvitavad postitused, see on ju võitu väärt! yes (Siiralt loodan, et kuuldused ikka tõele vastavad).

Mina tahtsin eile kohe peale lõunat jagada oma emotsioone seoses lõunaks söödud Mexico hirsiga (retsepti autor muidugi Maarika), aga kusagile oli plehku pannud internetipoiss ja teadagi, tänapäeval oleme temata suht abitud. Minul on muidugi tootmises ka tööd, aga raamatupidaja ja administraator jäid küll kurvalt jalgalasknut ootama. Tagasi toodi põgenik alles selleks ajaks, kui mina trenni sättima hakkasin.

Siin see siis on, hirss a´la Mexico. Peabki vaatama, äkki leian järgmine kord midagi põnevamat taustaks, muidu kipuvad pildid väga sarnased tulema. Aga see maitse... Helen pani hindeks "3", minu poolt kindel "5" ja pluss ka veel taha.

                                                

Laupäeva õhtul oli väljateenitud patukas. Kaalunumbritest lähemalt räägin päris kuu lõpus (pigem siiski uue kuu alguses). Härra tellib iga nädal natukene patuseid pannkooke, endale tegin "shokolaadipannkoogid". Et kavatsesin neid praadida, siis uhasin kogu banaani taignasse, no ei hakka ju paari banaaniviilu pärast ahju soojendama. Lõpuks tegin muffinivormis ja oleks banaanigi saanud korraga ahju pista, aga ehk siis järgmine kord. Hindeks paneks "4". Jumaldan kakaod ja banaani, aga küpsetistesse suhtun siiski üsna leigelt.

                                      

Aga kus see patt siis on, küsite? Patuks tuli siia kõrvale 108g koorejäätist ja kolm ruutu piparmündi shoksi. Härra pattusid ma lugejate shokeerimise vältimiseks parem ette lugema ei hakka. Kõige kummalisem on aga see, et vaatamata sellele, et kuigi ta tihtipeale ampsab midagi lastelaste maiustustekorvist, tema kaal püsib 95 ja 96 kilo piires.

Täna tegin jälle trennist poppi. Täitsa jama, ärkasin hommikul lõikava kurguvaluga ja kui rääkima hakkasin, tuli peaaegu et pisar silma, nagu okastraadid oleks kurgus. Samas on enesetunne normaalne. No nii normaalne, kui see peale kella keeramist üldse olla saab. Mina olen nimelt üks nendest õnnetutest, kellele on kella keeramisel kohutav mõju. Tavaliselt kümmekond päeva olen nagu puuga pähe saanud. Eile hommiku unustasin kaeraklii pudru sisse panna kõige tähtsama komponendi, juustu (õhtul tuli meelde). Õhtul aga tegin avokaadoga kakaokreemi ja mida ma ei pannud? Avokaadot, muidugi. Õnneks avastasin enne sööma asumist ja viga sai parandatud.

Nagu näete, hakkab minulegi toitude pildistamine meeldima. Täna tuleb mul lõunaks supp, sest alustasingi lubatud "supirallit". Aga lõuna on veel kaugel wink

Imelist päikselist päeva kõigile!