Täna lugesin järjest mitmeid nukra alatooniga postitusi, küll suvelõpu kurbus, küll isutus, küll koolistress... Ei tea, kas mõjub masendavalt, et meil siin jälle suve peaaegu ei olnudki?

 Ka minu suvi ei olnud just täpselt selline, nagu planeerisin. Liiga ruttu sai otsa ja liiga vähe jõudsin teha. Ja just nagu Enelii kirjutab, ei jõudnud lihtsalt istuda ja lihtsalt olla. Kogu aeg kiirustasin kusagile ja rabelesin ja ikka kippusid tegemata toimetused kuhjuma stressitekitavaks kuhjaks. Minu lemmikkohaks on aias olnud võrkkiige "lillherneseina" ja kivitaimla kõrval, imeline lõhn, kaunis vaade... Mis te arvate, mitu korda ma sellel suvel sinna puhkama sain? Kordagi! Lõpuks võtsin kiige maha ja tõmbasin sinna hoopis pesunööri.

 Minul on muidugi põhjus teada. Härra oli ju terve suvi lähetuses ja käis kodus vaid nädalavahetustel. Aga mina olen selline inimene, kellele üksindus mitte kuidagi ei sobi. Meil on tööl kõik peale minu üksikud naised ja küll ma imetlen nende iseseisvust! Mina olen aga selline äpu, seda ei oska, toda ei tea, seda ei suuda, toda ei mõista... Sai alguses ikka lollusi tehtud ja pool õhtut Härrale helistatud, et kus see kaitse on ja mis ma nüüd teen. Ja nüüd on ta lõpuks päriselt kodus! Ma ei näegi teda oluliselt rohkem, sest kui ta pole garazhis, siis ehitab sauna, niidab, peseb autot jne, aga see, et ta kodus on, annab nii palju tuge! Ja kui ta küsis, kas mul oli vahel ka hirm üksi olla, siis mõtlesin, et küll on hea, et ta küsis seda alles nüüd, mitte enne sõitucheeky. Ma lihtsalt ei olnud selle peale tulnud. Ja see armas pildike on just täpselt see, mis mina tunnen.

Muide, see pidike sobib väga hästi ka siia, meie toetava "pere" iseloomustamiseks. Vahel on ju nii vaja seda, et tead, et keegi on lihtsalt olemas, et keegi elab kaasa, tunneb huvi, toetab sooja sõnaga. Pole vahet, kas noor või vana, veel paks või juba peenike...Aitäh teile kõigile, et olemas olete!

Minu august oli ikka väga ilus punase-rohelise kirju. 17 punast ja 14 rohelist nii toitumises kui trenni poole peal. Ja see oli küll esimene kord, kui trennipäeviku kokkuvõttes võisin lugeda laitva "proovi järgmine kuu paremini".crying Kindlasti proovin.

Akela postituses oli täna palju mõtlemapanevaid küsimusi, et kas ja milleks ja kelle jaoks jne. Ainult iseenda jaoks. Pole mul kellegile ennast näitamas käia, egas ma näitusekoer ei ole. Aga teate, mis ma ütlen? Uskumatu, aga mul ei ole enam piinlik ennast peeglist vaadata!  Oh, muidugi on asi ideaalist kaugel, aga seda ei ole ma taga ajanudki. Mu tervis on hea, kõht on täis (väikeste eranditega), ma jaksan lapselapsega joosta, ronida ja sel aastal sai isegi batuut ära proovitud. Ja peenra vahel ei pea ma põlvili olema, vaid saan ka kummardada ja kükitada.wink

                

 

 

 

 

 

 

                              Ilusat alanud septembrit kõigile!