Hei-hei, armsad sõbrad! Mina olen ka lõpuks tagasi, nii tööl, kodus kui ka Fitlapis. Rõõm teid tervitada ja anda teada, et elu on ikka endiselt lill. Isegi kauaoodatud lillherneõied nägin ära vahetult enne kaunade ärakorjamist.

                                                            

Puhkus oli igati hea, aga nagu alati oli üks suur viga, lühikeseks jäi! Ma ei tea, kuidas need inimesed puhatud saavad, kelle puhkus vaid 2 nädalat pikk. Juba eelmisel aastal lubasin, et peale ülisuuri muudatusi elus, püüan puhkuse ajal ikka puhkamiseks ka aega leida, aga paraku läks nagu alati, tööd olid tähtsamad. See puhkus möödus aga ilma suurpuhastuseta, aias ribadeks rabelemiseta ja konkreetse tööplaanita, mis aga ei tähenda, et mul nüüd tolmurullid elamises ja umbrohi aias peremehed on. Lihtsalt sellel suvel ei kuulutanud ma neile totaalset sõda, sõlmisime ajutise vaherahu ja ma ise ka ei usu, aga elu läheb edasi smiley

                                                             

Ja neid momente jagus. Näiteks sain palju aega veeta oma armsate lastelastega. Tegevust jätkus nii õue kui tuppa. Kui muinasjuttude läbimängimisest ja jalgpallist isu täis oli, siis tulid appi lauamängud ja vana hea plastiliin. Päris jahutav oli peale 30-kraadises soojuses peetud nõiajahti toajaheduses lumemeest teha.

                                                              

Vanaema (loe:Fitlapi) toidud maitsesid väga. Kord pakkusin lõunaks hakklihakastet. Vanem (värske viiene) tahtis kartuliga, noorem (poole kolmene) riisiga. Muidugi sai pisem kausist ja lusikaga oma toidust kiiremini jagu, kui suurem taldrikult kahvliga süües, viis oma kausi kööki  ja võidutses (teate ju küll seda "õdede õelust"). Vanem, va kavalpea, ütles aga, et tema sööbki meelega aeglaselt, sest toit on nii hea ja ta naudib seda. Väikseke pole ka just suu peale kukkunud ja vastas: "Aga mina..., aga mina..., aga mina... mina sõin nii kiiresti sellepärast ära, et sipelgad ja ämblikud ei saaks minu head sööki ära süüa!" Vot siis, kui hea on Fitlapi toit! Tegelikult sõidki nad koos minuga põhiliselt kava toitu. Näiteks kõrvitsa püreesupi pistsid minu koguse kahe peale nahka, siis sõid muljetavaldava potsu friikartuleid peale ja vaid magustoidust (kavaväline jäätis seekord) jäi pool söömata.

Tänavune suvi oli (no mis oli, ikka kestab ju veel wink) fantastiline. Ma olen juba muidugi rääkinud, et olen hirmus külmavares ja soojalemb. Nii et see suvi oli just minu jaoks. Kõige soojemate ilmadega olin paraku tööl, aga jätkus soojust ka minu puhkuse ajaks. Enne puhkust kaevasin kord nädalavahetusel mõned tunnid kuuseistikutele aukusid (ikka mõnusa Eestimaa päikese täies säras). Olete ju pilte minu õuest näinud, kivid ja kännud, nii et kaevamine pole just kergete killast töö. Pärast lugesin, et olevat olnud suve kuumarekord surprise, et inimesed ei saanud olla ei toas, ei õues, et istuti vaid vannis või basseinis... Mina ei saanud arugi.

Täna peab otsad kokku tõmbama, aga hoiatan, mu suvi oli tore, olen hästi puhanud ja karta on, et kukun nüüd päris tihti siin sõna võtma.

Seniks aga, kaunist suve jätku!