Söömapühade selgroog murtud

Elus, ikka elus. Ei saanud must jagu ei nohupoiss, ei kaamos, ega ka sünnipäev ja jõulud. Selle esimesega ausalt öeldes võitlen siiamaani, kord olen mina peal, kord tema... Mõni trenngi jäi sellepärast vahele. Sünnipäev möödus õnneks kitsas pereringis. Rõõmustamiseks muidugi põhjust ei ole, no mis siin nii väga rõõmsat on, kui inimene saab 55-aastaseks? Pluss tööl tähistamine. Ja siis veel mõned firmaüritused, kus puhkusele sõitnud "kõige tähtsamat" väärikalt asendama pidime. Jõuludeks oli juba villand söömisest, joomisest ja muust jõuluvärgist. Esmakordselt tellisin kingitused internetist. Rahulik tegevus, piisavalt mõtlemisaega, pärast käisin ainult sipsti postiautomaadi juures ära, jäi vaid pakkimise vaev. Proua Ämma kingid (kolm tükki ja mitte väikest) ostis Härra ise ja lisas veel ümbrikugi (teadagi mis) kaardiga, etteruttavalt võin öelda, et nina oli ikka vingus.

Jõulueelsel nädalal käisin 5 korda trennis. Et kuidagimoodigi heastada eelseisvaid söömise ja laisklemise päevi. Proovisin ära veel ühe basseinitrenni. Uue treeneriga. Aeg on pisut hiline, aga kasutasin võimalust, et ülemust ei ole. Hea trenn oli. Kohe tunda, et jõusaali treener. Aga nädala sees oli BodyToningus asendaja, kelle trenn on minu jaoks liiga tantsuline ja ma läksin DeepWorki. Trenni lõppedes oleksin tahtnud trenni ka teha

Mäletate, tõstsin 10% oma toidu koguseid ja kaal langes kiirelt 1,5 kg. Sinna pendeldama ta jäigi. Siis võtsin teadlikult vastu otsuse, et lasen detsembris kõik köidikud lahti ja alles jaanuaris võtan ette uue katse 64 kilo kätte saada. Just nimelt teadlikult, sest pidin otsustama, kas 100% kavas või ilma süümekateta kavast väljas. See ei tähenda, et ma nüüd lahmin kõike valimatult näost sisse, ikka mõistusega püüan võtta seda "vabadust". Kaalule kavatsen astuda alles uue aasta esimesel tööpäeval. No kui just vahepeal püksilukk kinni ei lähe, siis peab midagi ette võtma. Täna hommikul veel läks.

Jõululauale midagi kavast plaanis teha ei olnud. Tee, mida iganes, ikka leitakse, et "miski asi häirib siin salatis" või "nojah, meie ajal ikka..." Tahaksin öelda, et olen aastatega omale paksu naha selga kasvatanud, aga valetaksin siis. Ikka on hetki, kus pisarakalkvel silmad tuleb kiirelt kööki toimetada. Seekord tegin lisaks lihale portsionikalatükid grillil. Uskumatu, aga peale märkuse "julged ikka kala osta?" jäid suud matsutama ja seegi oli juba kiituseks, et kõik fooliumitükikesed korjasin tühjadena laua pealt. Sel õhtul minul ülesöömist karta ei olnud, tee, toimeta, korista, kanna ette, vahepeal sai ikka lastelastega möllata ka ja siis jälle oli seda, teist ja kolmandat vaja. Aga vot järgmisel päeval sõin küll liiga palju. Härra ka.

Mul see näksimise komme on tegelikult ammu unustatud, aga seekord käis käsi päev läbi küll piparkoogivaagnas, küll küpsisekausis, ette jäid mandariinid, banaanid, pähklid... Ja ega see külmkappki vaid neli korda päevas ei avanenud. Seda siiski mitte diivanil lösutades. Kolisin köögi kappe ja kaste, sest minu uus ja uhke köök on nüüd täiesti paigas. Puudu on vaid rulood akendele, aga ma ei hakanud sellega kiirustama ja jätsin uude aastasse. No ja mis te arvate, kas 16 ruutmeetrine köök on piisavalt suur? Ei! Eilseks õhtuks olid kõik kohad manti täis, aga osa asju on veel kolimata Aga mul on nüüd suur kahe uksega külmkapp! Ühele maakale peaks paras olema. Täna õhtul kavatsen vanast välja kolida, sest hetkel on mul osa asju ühes, osa teies kapis. Hommikul võttis tükk aega, kuni söök lauale sai .

Trenni läksin ka kohe hommikul. Uskumatu, milliseks vedelvorstiks muudab 5 trennivaba päeva! Pulss laes isegi poole pingutusega... Tõepoolest, vaevalt loivasin ringi! Õnneks on homme ka trennipäev!