Eile oli siis kaalumine-mõõtmine. Rahul olen,isegi väga. Alustasin 86 kiloga poolest jaanuarist ja plaan oli jaanipäevaks jõuda 68 kilo peale. Vähem ma ei tahagi kaaluda. Peab ju arvestama oma kehaehituse ja vanusega. No olgem ausad, kondine soliidses eas naisterahvas on ikka kole vaatepilt küll! Ja kui võtta arvesse veel see, et mul on laiad õlad, suur kont ja tugev puus, on 68 kilo minu 1.68 kasvuga täiesti sobiv. (Oh, kui kuidas ma ennast ikka armastan! Võiks ju öelda lihtsalt, et kondine vanaeit ja et ahter on nagu leivaahi). Eile näitas kaal 76,4 kg. Nii et nädalaga -1,8 kg ja kokku -9,6kg, seega pisut üle poole plaanitust. Ja isegi mõõdulint oli eile sõbralik, -6 cm nädalaga.

Minu märtsikuu päevik on kevadiselt roheline, ei ühtegi punast ruudukest. Kindlasti neid tuleb, vähemalt trennipäevikusse. Mul Härra muutub juba vaikselt armukadedaks fitlapi peale, kuidagi vähe aega saan temale pühendada, sest aina rohkem püüan ennast liigutada. Aga samas, ise on ta ju süüdi! Kes mulle neid imemaitsvaid shokolaade tõi ja nädalavahetustel imehäid kokteile segas? Ega siis mina ise ennast paksuks ei söönud!wink Ja pealegi tema ei taha mul neid fitlapi toitusid süüa. Ühes ei maitse hakkliha ja teises kookospiim (nämmi!)...

Eile siis see blogide avalikkuse teema FB-s. Päris kujaks läks mõni. Samas on ju õige, et oleks pidanud tingimusi lugema. No sellepärast ju minagi olen lihtsalt paks Matilda, ilma piltideta...Ei midagi hirmsat ju, aga kui keegi läheb mu lastele ütlema, et kuulge teie mutt on päris segi kamminud, dieeditab, peab blogi ja postitab kõigele lisaks pilte oma rasvavoltidest! On mul seda vaja?Teiselt poolt ämm. Selline tore ja sale ja väääääga seltskondlik. Ja no pensionipõlves juttu jätkub kauemaks...Telefon on kogu aeg kinni või on ta mingil üritusel. Seni kuni nad sõbrannadega oma miniad konthaaval lahti harutavad, on mul suht savi, aga ta ei suuda ju mujalgi suud pidada. Näide mitte nii väga kaugest minevikust. Rahvarohke pidu ja võimalikult kõva sosin, no selline, et ikka kõik kuuleks: "Kullake, sa oled vist jälle juurde võtnud? Kas ikka on kõht kinni?". Või mis veel hullem, kihutab toidumoonaga kohale, et kallis pojukene nälga ei jääks. No ei, tänan.

Panin eile tähele, et mõned on oma nimed ära muutnud. Väga õige! Ma olen nii usinalt blogisid jälginud, et tunnen nii mõnegi juba lihtsalt kirjastiili järgi ära. Ärge ainult ära kaduge!