Minu rehad. Vol 5. Ikka need pisikesed.

Jätkan pikema sissejuhatuseta rehade teemal.

Pähklid. Nagu kommentaaridest selgus, ei ole ma (õnneks? kahjuks?) ainuke. Vahel on tunne, et pähklid sisaldavad mingit sõltuvusttekitavat ainet . Niikaua, kuni kauss Härra ees on (iga nädalavahetus, muide) ja ma ühtegi võtnud ei ole, on kõik OK. Tasub üks võtta, on kõik läbi! Minust jäävad kaussi vaid rosinad, neid ma ei armasta.

Maapähklivõi. Sellega ei olnud mul enne fitlapi mingit kokkupuudet. No eks Ameerika filmides ikka söödi seda päris ohtralt, mina aga seostasin seda hoopis mingi Nutella, Nussa vms. kreemiga, mida sai lastele kunagi saia peale määritud. Sel ajal, kui poed ei kubisenud kõigest heast-paremast-tervislikust, oli see purgike meil alati kodus olemas. Aga praegu ma seda küll ei tahaks (kes teab, kes teab, oli teine nõnna magus ja kakaone ...). Igal juhul olin vist üle aasta kava jälginud, kui mingi sooduka ajal selle omale ostsin. Minu lemmikuks on saanud just see krõmpsuvate tükikestega. Teen Härrale tihti tööle kaasa võtmiseks mustikaga quesadillasid, sest ta on nagu väike laps, kes peale (peaaegu) iga toidukorda tahab magustoitu saada. Kooki ei jõua nii palju küpsetada . Kui suudan mitte mekkida, määrin tortillade peale ja panen purgi ära, kui aga korra limpsan... no teate isegi, mis siis saab...

Šokolaad. Ainult mõru ja võimalikult suure kakao sisaldusega. Võib mitu kuud kapis olla (Härra ja tütre pere sellisest ei hooli), aga kui korraks välja tõstan, et patupäeval ampsukest võtta, on jälle kuri karjas. No ei peatu, kuni otsas on. Võin vahepeal paberisse keerata, kappi ära viia, maha istuda... et varsti jälle püsti tõusta ja see tagasi tuua. Ikka selleks, et hiljem kiusatuast ei oleks . Tuleb ju tuttav ette?

Siiski pean lisama, et kõik need rehad vedelevad minu köögis ainult puhkepäeviti, argipäeval on asi absoluutselt kontrolli all. See võib olla tingitud ka ajapuudusest, tööpäeva õhtul lihtsalt pole aega patustada! Siit tuleb muide ka järgmine reha.

Patupäevad. Mitte segi ajada patutoidukorraga! Laupäeva ja pühapäeva kaks viimast toidukorda kipuvad just sellisteks kujunema. Õhtusöök on midagi grillil valmistatut. Mina toon köögist ahjukartulid, salati ja toidunõud, Härra grillilt liha, kala, juurikad... Ja muidugi lavashirullid küüslaugujuustuga. Ei hakka ju seda mõnu kaalumisega rikkuma? Hilisõhtune toidukord on teleka ees tugitoolis. Ainsad õhtud, kui ma sinna jõuan ja ainsad korrad, kui ma niimoodi söön. Kui pühapäeval on see siiski tavaliselt kavajärgne toit, siis laupäeval on nn. ametlik patutoidukord ja siis kipungi sööma liiga palju. Tahaks ju seda teist ja kolmandat... Juhtub ka seda, et pärast on paha olla.

Ahnitsemine. On küll kirjas, et kõik toidukorrad on ühesuguse kalorsusega. No ikka päris nii see asi ka ei ole. Üks kaval õgardlik fitlappar leiab ikka selle kõige suurema kogusega retsepti. Nüüd on ju see eriti mõnus. Mina ei ole muidu sellest fitlapi uuest versioonist mingit rõõmu tunda osanud, aga et neli toidukorda kõrvuti on, see on super! Valid neli retsepti, asendad kõik kasvõi kanaks ja kartuliks ja näed, et vahed võivad olla päris suured. Ikka valin ju selle kõike pirakama portsu. Mul on harva olnud ärasöömisega probleemi, aga hiljuti vokitud õuntest tehtud tarretis oli just nii suur. See on üks ports.

Sain aru, et ma ei suuda seda ära süüa, sest kookospiima-kohupiimavaht on ju ka ja otsustasin poolitada. Õnneks ülejäänud tarretis oligi mul poolikute koguste kaupa tarretatud. Ja mis ma võtsin teiseks pooleks? Midagi sellist, mis on koguseliselt väike? Nojah, nii oleks toiminud normaalne inimene, aga mina? Jumaldan pina colada smuutit. Et kogus väiksem oleks, asendasin ananassi banaaniks. Tahate tulemust näha? Palun väga ! See taldrik on 25 cm läbimõõduga.