Teisipäeval sai see elukas minust jagu. Terve päev oli vihmane, hall ja tusane ja kogu aeg tahtsin midagi. Ja tegelikult terve päeva uimerdasin lihtsalt maha ja ajasin kurke näost sisse, et mitte midagi paremat kapist otsima minna.

Kolmapäeval ärkasin jälle vihmasaju helide saatel. No mis see siis olgu, mul on puhkuse viimane nädal, aga vihmal ei paista lõppu tulevatki... Keerasin siis ennast teki sisse ja magasin edasi. Olgu öeldud, et magada mulle meeldib. Ise ütlen selle kohta, et ju siis mu organism nõuab, aga tegelikult olen vist lihtsalt laisk. Aga lõpmatult ei maga ju minagi. Lõpuks oli uni läinud, aga vihm mitte. Ja siis ma otsustasingi käituda selle õpetuse järgi, mis on mind ikka rasketel aegadel aidanud. Elus on palju ebameeldivaid asju, mida ei saa muuta, küll aga saab muuta oma suhtumist nendesse. Vihm? Olgu pealegi! Olin ammu plaaninud uut trennikava otsida. Ma ei tee seda homme ega järgmisel nädalal. Täna on see õige päev! Keegi oli soovitanud Bipasha kava. Panin siis mängima ja kukkusin kargama. Võttis hingeldama ja äratas kenasti üles, paraku oli seal liiga palju hüppamist minu jaoks. Aga alla ma ei andnud ja tegin kava lõpuni. Hommikusöögiks valisin odrajahu pudru. Kord olin seda proovinud, aga polnud suurem asi. Mõtlesin, et annan siis talle teise võimaluse. Ja seekord maitses see mulle väga. Siis võtsin käsile köögi suurpuhastuse. Sattusin nii hoogu, et oleksin äärepealt söögiajadki vahele jätnud! Ja kui olid väikesed heledamad laigud taevas, jõudsin õunapuu aluse koristada ja viimased sõstrad põõsastelt noppida. Õhtuks olin mõnusalt väsinud ja rõõmus tehtud tööde üle ning kui päike ka veel korra pilve vahelt naeratas, tuli naeratus minugi näole. Nii et seis 1:1.

Kolmapäeva hommik polnud ilmateadet lugenud ja ei teadnud, et sadama ei peaks. Valisin aga jälle uue kava ja võimlema! Seekord jätsin pooleli ja uskuge või mitte, aga sellepärast, et liiga kerge oli. Järgmine oli hea. Higistasin veel peale lõpetamistki. Nii mulle meeldib. Hommikusöögiks proovisin omletile suvikõrvitsat sisse riivida. Tõeliselt suur ports tuli ja hiiglama hea! Siis tuli idee, et paneks õige oma muutmise pildid FB-s üles. Kui mina alustasin, siis sellised pildid olid tõestuseks, et Fitlap pole utoopia. Ja mida kaalukamad ja eakamad daamid, seda parem. Selleks ajaks otsustas vihm minu kiusamisest loobuda ja õues jätkus tegemisi õhtuni. No mida ühel eestlasel õnneks vaja on? Saaks tööd teha!  Kui ma siis lõpuks tuppa sain ja FB kommentaare lugesin, venis suu kõrvuni. No ei osanud ma nii palju kiidusõnu oodata. Aitäh veel kord kõigile! Masenduskoll oli pikali surutud ja tegi viimaseid hingetõmbeid. Hilisõhtul saabus Härra ka koju. Sahh ja matt! Masenduskoll pidi tunnistama minu võitu. 2:1 minu kasuks.

Soovin teilegi nädalavahetuseks suuri olümpiavõitusid!