Juba jälle reede. Nii mitu korda plaanisin nädala sees, et teen oma eelmise aasta kokkuvõtte ära ja iga kord tuli midagi vahele. Proovin siis nüüd kiirelt ja lühidalt kokku võtta.

                                        

Alustaks isiklikust elust.

Kes on mu blogi lugenud, teab, et aasta alguses oli mul hullumeelne periood. Müüsime maha korteri ja elasime vahepeal tütre juures väljaehitamata teisel korrusel. Aina lootusetumaks muutuv majaotsimise maraton ja hirm kuuse alla jääda kulutas triljon närvirakku. Ja lõpuks leidsime ta, kusjuures üldsegi mitte sealt, kust otsisime ja mitte selle, millest alguses unistanud olime, aga majja astudes teadsime, et see on see õige. Öeldakse küll, et maja on vaid kinnisvaraobjekt ja koduks muudavad ta inimesed ise, aga see maja oli kodune kohe, kui sisse kolisime. Juba kuu aega hiljem oli tunne nagu oleksime siin pool elu elanud. Kordagi pole kahetsenud, plaanid on hiiglaslikud ja oleme väga õnnelikud.

Siis müüsime suvila. Kui linnakorteri müüsime, oli mul pisut kahju vaid oma väikesest, kuid väga hästi läbimõeldud köögist, suvilat müües hing aga karjus ja nuttis. Olime teinud sarast ülesküntud uudismaal nukumaja lilleaias, kõik oma kätega. Sellest paigast jääb soe mälestus ja kaunid fotod.

Sisse-ja väljakolimised, asjade kokku-ja lahtipakkimised, kiired ehitustööd, maja ja õue "kodustamine", selles karussellis mööduski minu eelmine aasta.

Nüüd peaks lisama veel, et töökohas on olnud mõningaid muudatusi ja tööd on juurde tulnud (paraku, palka mitte) ning seda, et sügisel läks tütar tööle ja tuleb tihtipeale appi tõtata, sest pisem tüdruk alles harjub lasteaiaga. Pole vist vaja öeldagi, et aasta laused olid "mul on kiire!" ja "aega ei jätku". Kui ma nüüd selle osa kokku võtan, siis võib öelda, et oli superlahe aasta! Mida halba aastas oli? Ainukesena tuleb meelde autoavarii, aga see on juba unustatud wink

Kaalust ja toitumisest.

Aastat alustasin kaalunumbriga 66,0 ja lõpetasin 67,6. Ei ole täpselt see, mida tahaksin, aga pole ka kõige hullem. Aasta väikseim kaal oli 62,3 ja suurim 71,1 (siin jõulupühade paiku). Kolmel korral tegin katset toituda säilitajana. Kaks esimest korda lühemalt, paari nädala kaupa, viimane kord proovisin olla kannatlikum, neli kuud sõin neid mõnusalt suuri koguseid ja aina kosusin. Mis siis ikka, olen taas langetamas ja tänane 66,4 kilo jõudis lõpuks ülevaltpoolt ettenähtud graafikujooneni. Kõige vähem jälgisin kava tütre juures elades. Ega need toidud Fitlapile häbi ei teinud, lihtsalt ma ei kaalunud igapäevaselt toitu. Ja kaal püsis või langes pisut. Muul ajal olengi fitlappar kogu ihu ja hingega. Väljas söön imeharva, pidusid iganädalaselt ei pea ja oma toidukarpide ja purkide töölevõtmine on nii normaalne, et teistmoodi elu ma enam ette ei kujutagi.

Trennidest.

See on mu lemmikteema! Olen õppinud trenni armastama ja vahel tunnen, et kipun sellega liialdama. Aga õnneks on mul kõrval inimene, kes mulle aeg-ajalt meenutab, kui vana ma olen. Ja kuigi ma muidugi vihastan selle peale, siiski tean, et tal on õigus ja olen tänulik.

Suurim saavutus.

See ongi mu kallis Härra, kelle tänane kaal oli küll 96 kilo, aga enne pühi oli 92,7! Siht on ju käega katsuda (91-92 kilo).

Selline siis oligi minu möödunud aasta ja järgmine kord kirjutan oma selle aasta plaanidest.

Ilusat nädalavahetust!