No-nii, nädal ilma kaalumise ja pideva kalorite-sammude kontrollita sai läbi. Kaal näitas täna hommikul 66,1 kg, seega -0,5 kilo. Mina olen rahul. Aga räägin nüüd, miks otsustasin (ajutiselt) pulsikellast loobuda. No esiteks, Härra on juba ammu torisenud, miks ma kannan seda koledat võru, mitte oma ilusat käekella (Härra kingitus ja muidugi väga ilus!). Teiseks, liiga palju hakkasin keskenduma nendele numbritele. Kolmandaks, ma arvan, et asjal oleks mõtet, kui kasutada seda koos Nutridataga. Mina aga pole siiamaani saanud aega sellega lähemalt tutvuda. Miks? Minule ei sobi Tootsi variant poole rehkenduse kohta, minu stiil on kas kõik või mitte midagi. Ja et praegu on võimalik veel viimased selle hooaja välitööd maja ümbruses ära teha, siis see on praegu minu prioriteet nr.1. Ah et mis ma nii kaua seal koperdan, korralikel perenaistel on kõik ammu tehtud? Oleks minulgi, kui tulpide või küüslaugu mahapanek oleks vaid "mahapanek", aga kui peab paeklibu peale peenart rajama hakkama, siis juba see mulla vedamine aia teise otsa on terve päeva töö (hea trenn, muide). Ja Härrast ka abi ei ole, sest tema püüab ehituse poolt veel viimase võimaluseni kõpitseda. Viimase tilga karikasse lisas aga eelmine reede. Hilisõhtust söögikorda valmistades tundsin, et olen pisut väsinud. Huvitav, mida pulsikell näitab? 16728 sammu, 3212 kcal, 132% aktiivsust. Ja teate, tundsin ennast kohe väga väsinuna. No ja milleks mul seda vaja on? Muide, olin tahtud hommikul veel peale BodyPumpi basseinitrenni ka otsa teha, aga töökohustused ei lubanud. Ja seda juba mitmes nädal järjest erinevetel põhjustel. Saatuse sõrmeviibutus? AGA! Pulsikell+Nutridata on minu novembri plaanides.

Selle trenniskäimise pärast on kodus ikka kogu aeg sõnelemist. Mõtlesin, et teine õhtune trenn on juba rahus vastu võetud, kui järgmisel nädalal jälle kulmukergitusega nenditi, et "sa pidid ju ainult proovima". Proovisingi. Ja nii väga meeldis, et hakkan käima. Sellel nädalal oli juba pisut vähem torisemist, aga ikkagi leiab Härra, et neli korda nädalas on palju, kolm oleks küll. No aga kui kõik nii head trennid on!? Tegin muide selle EE testi ära. Pole mul mingit sõltuvust! Vaid üks punkt oli jaatav, just see, et ajab küll pöördesse, kui lähedased soovitavad vähem trenni teha. No ja paar punkti olid sellised, kus oleks pool jaatust pannud. Nii et arenguruumi veel on.

Ennike kirjutas nii armsalt oma õndsusesöögikorrast, et ma jäin mõttesse, kui paljudes peredes üldse mingeid sarnaseid traditsioone on? Kui mina pidin lapsepõlves kõik söögikorrad suure perega laua taga istuma ja ei tohtinud iitsatadagi, et mulle ei maitse või et taldrikul on liiga palju toitu, siis ma täiega vihkasin seda! Unistasin, kuidas kord söön üksinda, supilusikaga, kiigutan laua all jalgu ja eiran kõiki viisakusreegleid... Aga klassiõed kadestasid... Ja praegu jumaldan neid söögikordi, kus lapsed-lapselapsed kõik koos laua taga on, kahju ainult, et harva...

                                                                

Rõõmsat nädalavahetust kõigile!