Kodune postitus

Tore, et ka peale challengi lõppu ei valitse siin päris vaikus. Üks kord oli nii, et peale võistluse lõppu oli tükk tühja maad, enne kui näpukesed jälle klaviatuuridel tantsima hakkasid. Huvitav, et esimestel kordadel oli see challenge kuidagi rohkem nähtaval, sai käiku jälgida ja lõpuks toodi välja ka võitjad. Seekord nägin ainult üleskutset ja varsti kadus seegi. Minu meelest oleks kena ikka võitjat õnnileda ka organisaatorite poolt. FB-s näiteks?

Täna on mul jälle planeerimata kodukontor. Seekord olen ise tõbine. Eile algas see kipitus ja kihelus neelus, mis mul tavaliselt hullu nohu lipukandjana tuleb. Ma olen vist rääkinud, et nohu on minu jaoks üks hullemaid haigusi. Ja-jaa, nohu! Siis valutab ja pakitseb kõik, mis kaelast ülevalpool on ja kogu peanupp on paksu tatti täis. Eile peale lipukandja peletusmanöövreid uinudes oli mõttes kolm variant. Et tõusen ja säran, see tähendab, et lähen trenni ja tööle (???). Et tõusen ja ei sära, see tähendab, et jätan trenni vahele. Ja kolmas... nojah, juhtuski see kolmas, et mõistus tuleb koju ja ma jään koju ennast ravima, enne kui asi hullemaks läheb. Vähemalt praegusel hetkel paistab, et oli väga õige otsus. Aga (no tehke midagi selle hulluga!) juba rändab mõte sinnapoole, et homme võiks ju juba trenni ka minna... Mõistus pole ikka omateha .

Must reede lõppes minu jaoks rõõmsalt. Sain nii talvesaapad kui ka uued tossud väga hea hinnaga. Siis jõudsin veel valida välja ühe värviraamatu (no on ikka valik!) ja pliiatsite karbi (36 värvi). Ja juba Härra helistaski, et ootab mind väljas. Tunduvalt varem lubatust, aga see ju jällegi pluss, mõtteu raharaiskamine jäi ära .

Raamatu retseptidest ka lühidalt. Riisipuding. Et koostis ja valmistusviis on sarnased, ainult kogused erinevad, siis kasutasin kava koguseid. Väga hea magustoit. Rullbiskviit kirssidega. Minul seekord musta sõstraga. Supermaitsev. Härragi kiitis heaks. Järgmine kord teeksin väiksema koguse, sest biskviidiosa jäi pisut liiga paks ja kõik marjad sisse ei mahtunud. Tervislik brownie. Tellisin spetsiaalselt selle kaarobijahu ka. Et Härra ei ole kakaosõber, siis eeldasin, et ta ei satu sellest vaimustusse. No jätkuski minule mitmeks toidukorraks. Minule küll maitses. Järgmine kord (teades, et teen iseendale, lisan pisut chillit). Parfee. Ja jälle täistabamus! Seda poleks häbi ka pidulauas külalistele pakkuda. Üks viga on küll, väike on see ports! Katsun teha võimalikult retsepti järgi, kreeka jogurti asendan laktoosivabaga ja lahja kohupiima asemel kasutan pool laktoosivaba kohupiimapastat ja pool jogurtiga kodujuustu.

...Esimene aasta spordilaagris jäi ainukeseks, kus ma diskol ühtegi tantsu ei istunud. Põhjus on väga lihtne. Oli meeletu poiste ülekaal ja kõik nad tahtsid tantsida. Järgmistes laagrites väitsin ma, et tants mind ei huvita, et tahan hoopis lugeda. Valetasin muidugi, aga mõttetult saali nurgas vahtida oli hullem. Kas ma olin siis mõni koletis? Mitte päris seda, ma olin lihtsalt suur. Viiendas klassis 168 cm ja 63-64 kilo. Samas, paks ma ei olnud, aga mul on suur kont ja laiad õlad, mis tegi mu 140-150 sentimeetriste trennikaaslaste kõrval lihtsalt mammiks. Kasuks ei tulnud ka vara kasvama hakanud rind. Oli ka pikemaid tüdrukuid, aga nemad olid sellised vibalikud...

Minu usk endasse hakkas tõusma proportsionaalselt sportlike saavutustega. Loodus ei olnud mind õnnistanud imelise kehaga, see-eest aga oli mul tohutu tahtejõud ja võidutahe...