Esimesed aiatööd said nädalavahetusel tehtud. Härra oli juba mitu nädalat tagasi puid lõiganud, nüüd oli vaja oksad ära vedada, sest need olid täpselt seal, kuhu kasvuhoone planeeritud on. Ja kasvuhoone saime eelmisel nädalal juba kätte. Nagu võiski arvata, okstega asi ei piirdunud, oli vaja kulu riisuda, lillepeenras korda looma hakata ja sada muud tööd teha. Õnneks suitsetas naabrimees mu tuppa, hakkas oma kulu põletama ja toss tuli aeg-ajalt meie suunas. Aga Härra kamandasin õhtul alles kell kaheksa tuppa.

Akela valgustas küll seda luustiku kaalu teemat, aga ikkagi jääb lahtiseks, mida siis minu 3,7 kilo näitab. Ei ole ei eluskaal, ei peale krematoorimi ahju. Peab ikka uuesti analüüsis ära käima ja seal asja uurima. Lihtsalt uudishimust. Kõhupekiga mina enam võidelda ei oska. Kusjuures minul on paks just alakõht, mitte naba ümbrus. Ikka korralikult punnis. Ja polegi ta ju nii pehme, see tekitabki mõtte, et rasv on seal sügaval sees ja lihased on peal. Käisin isegi naistearsti juures ära, et äkki on mingi põletik. No ei ole, kõik korras! Aga kas peabki kogu aeg võitlema? Tegelikult võtan ma seda juba suhteliselt rahulikult. Isegi 66-67 kaaluga olen suutnud peaaegu leppida (kuigi 64 oleks parem wink). Tervis on hea, riided parajad, visuaal rahuldav. Kevad on käes, päike paistab ja linnud laulavad. Rõõmustagem selle üle!

                                                      

Aga üks asi on ikkagi, mis aeg-ajalt tuju rikub. Huvitav, ma ei ole märganud, et keegi veel selle üle kurdaks. Äkki on liiga isiklik teema? Igal juhul, meie peres on on tekkinud probleem armukadedusega. Esialgu oli see isegi meeldiv, siis muutus pisut tüütuks, aga poolnaljaga suutsin asja kontrolli all hoida. Aga praegu sähvatab vahel vihatuluke, et miks pagana pärast pean ma ennast pidevalt õigustama!? No oleks veel noor naine vana mehe kõrval, ei ole ju! Viimati juhtus see sõbrapäeval, kui mehed meile tööl lilled kinkisid. Selline torm läks lahti!

                                                      

Mitu päeva oli rikkis teleka mäng, pilt oli, häält ei olnud. Eks ta pärast muidugi vabandab, aga tobe on ju! Või ei ole?

Nädalavahetusel proovisin lõpuks maapähklivõid ise teha. Kord ostsin sooduka ajal Rimist kaks poolekilost pakki maapähkleid ja nüüd siis võtsin lõpuks ette. Kõigepealt, oli ikka tohutu töö nenede puhastamine! Teadsin küll, et puhastada tuleb röstitult, aga võttis hullult aega. Siis hakkasin purustama ja võiks muutma. Tulemus, purustatud maapähklid. Väntasin edasi. Tulemus sama. Veel kord, muutusteta. Eks mõnes magustoidus kasutan muidugi ära, aga maapähklivõist sai see mass väga kauge. Ülejäänud pähklid röstisin veel kord soolaga ja häbi-häbi! patuka raames laupäeva õhtul pistsime peaaegu kõik nahka. Ja siis imestan, et kõht on suur wink.

Päikest!