Aus ülestunnistus.

Ja seda pilti pean ma nüüd vaatama. Aga mitte allaandmise mõtete pärast, vaid meeldetuletuseks, et ühe üle mõistuse patuse nädalavahetusega ei ole veel elu läbi ja 20 kilo ei hüppa kohe turjale tagasi. Aga häbi on ikka. Ja hirmus paha... Kas pean sellest kirjutama? Ikka pean, sest ise hindan inimestes ausust ja aus ülestunnistus ehk kergendab... eeemmmm... mida ta siis kergendab? Karistust? Aga karistuse sain ma juba kätte. Ehk siis seda ikka veel rõhuvat tunnet maos ja patusel hingel? Loodan...

Igal juhul kõik sai alguse juba reedel, kui oli töökaaslase sünnipäev. Meesterahvas, kes katab alati lookas laua isetehtud roogadega. Kusjuures arvestas veel alati minu laktoositalumatusega ka. Nüüd olen juba mõnda aega võtnud sellistel puhkudel kasutusele tabletid, sest no ei ole sünnipäevalaps süüdi, et mina laktoosi ei kannata. Igal juhul sai mekitud küll ühte salatit, küll teist ja kolmandatki, siis veel soolakala ja puuvilju ja pähkleid... Ainult kringel jäi minust puutumata, sest tegelikult ka enne fitlapi sõin ma küpsetisi valikuliselt, pigem soolaseid. Aga no muidugi mõned pitsid Jägermeistrit käisid ka asja juurde. Et istumine kestis päris kaua, siis arvestasin selle kahe toidukorra peale ja kodus hilisõhtune toidukord oli korralik. Küsite, et milles asi siis? Aga selles, et laupäevane õhtusöök oli grillitud kala igasugu grillitud juurikatega ja ei mingit kaalumist. Ja kala ma armastan... Ja no pühapäeva ei taha ma üldse meenutadagi...

Lapselapsed olid minu hoida ja hiljem tulid ka tütar väimehega. Tegime isadepäeva istumise nädal aega varem ära, sest järgmisel nädalavahetusel sõidavad nad ära. Plaanisin jälle kahele toidukorrale. Et alguses salat ja grillid, pärast koogitamine. Koogid teeb tütar alati ise ja need on tal imelised. Lapselaps aga tellis vanaisalt grillitud vahukomme. Mina, kes ma olen alati teadnud, et ma magusat ei armasta, pistsin nahka 2 koogitükki (ja need olid ikka korralikud tükid!), siis aitasin tüdrukut kommivardaga, sest ise ta sellest jagu ei saanud, aga et vanaisa oli kõigile teinud, siis sõin veel oma varda otsa. Te ikka teate, kui magusad need kommid on? Väimehe ja väiksema neiu vardad jäidki puutumata. Ja no kas te saate aru, kui kõik olid läinud ja ma koristasin, sõin veel ühe. Ja veel kommi ja kass Arturi iirisepalle ja shokolaadi ja kui Härra ütles, et tema seda viimast varrast ei taha, siis sõin sellegi... Mõned vahukommid kotist veel pealegi. Ja siis... ja siis läks mul süda pahaks! Ma pole ikka väga ammu niimoodi üle piiri läinud. Kusjuures, ei saanud isegi aru, miks ma niimoodi magusat tahtsin. Kas sellepärast, et oktoober oli magusavaba? Aga alkoholivaba oli ka, hea veel, et ma alkot niimoodi valimatult omale sisse ei kallanud! Aga magusapohmell on ka hull ja kestab juba teist päeva! Et mis karistuse ma siis kätte sain? Selle saingi, et mul nii paha olla on. Trennis oli päris vaev ennast liigutada. Selline tunne on, et need magusad kleepuvad vahukommid on kogu mu sisikonna ühtseks magusaks massiks muutnud. No tuleks see õudus ometigi välja! Luban, et enam ma nii lollisti ei käitu. Ise juba tükk vanainimest, aga käitusin nagu laps, ah, olgem ausad, hulleminigi!