Tere!

Kes seda oleks osanud arvata, et kaks õhtut järjest kirjutan? :) Mina küll mitte, aga näete, tuli tuju. Ma ei mäleta, mis nimega ma siin varem olin... Kas Mari? :D Igatahes.. Kuna siin on nüüd ka teine Mari, siis muutsin enda nime Mari Ta-ks. Siis ei aeta sassi. :)

Sellest nädalast elame kahetoalises. Lõpuks ometi! See tähendab seda, et likvideerisime teisest toast saekaatri, koristasime ära ja viisime voodi sinna. Nüüd on magamistuba ja elutuba. :) Nii mõnus! Juba on ka diivan ostetud ja kokku pandud. Pean end veel kokku võtma ja hakkama ka muud mööblit vaatama/tellima. Vaja oleks nt garberoobikappe, riiuleid, kummutit, vannituppa mingit kappi. Siis kööki oleks lisakappe vaja, aga seal ma ei suuda otsustada, kas tellida kolme sahtliga kapid, kuhu saaks paigutada nõusid või siis kuivaineid jne või siis ustega kappe... Mõnes mõttes on nii õudne otsustada. Mul pole ju olnud varem oma elamist ja ma ei tea, mis mulle meeldib. Ju see tulebki omal käel järgi proovida, aga kui kellelgi mõtteid/ideid, siis jagage julgelt! Lisaks on vaja tellida kööki kardin. Ma arvan, et sinna ma kassettrulood ei soovigi (tubades on, nii head asjad!), vaid pigem mingi voldikkardin. Aa ja pliidi taha olevale seinale ka klaas. Pliidilt ikka pritsib seina peale rasva jmt ning klaasi oleks lihtne puhastada. Lisaks kena sisustuselement ka. Samas sellega pean ma jällegi suutma otsustada, millist ma soovin. :D Kas mingi pildiga (mets, meri, linn), kirjaga (mingi lihtne või tabav sõnum), ornamentide või kujunditega või üldse ühevärvilist. Valikud, valikud... Ma arvan, et võtan lihtsalt ühevärvilise ja suhteliselt samas toonis, mis on seingi.

* * *

Nüüd siis pealkirjast - tuulelipud. Millest see tuli? See sõna lihtsalt tekkis mu pähe siinseid blogisid lugedes. Nii palju on neid, kes tulevad ja lähevad. Mõni peab kauem vastu, teine paar postitust. alustatakse suure hurraaga ja põletakse ruttu läbi. Oma osa on ka selles, et kogu protsessile pandakse liiga suured ootused peale. Nt loodetakse kiirelt kilosid kaotada. Seda on nii kohutavalt kahju lugeda, kuidas mõni kurvastab, et tema ei kaotanudki 2kg nädalas. Minu arvates võiksid programmiloojad teha selles osas mingi postituse, sest see teema kerkib iga natukese aja tagant üles (nii blogides kui ka FBs). Mulle ei mahu pähe, kuidas inimesed ei saa aru, et kõik on erinevad! Ka nemad ise teatud eluetappide jooksul, seega ei saagi olla kõik kogu aeg sama. Seda, et inimese, kes kaotas 2kg nädalas, algkaal oli nt 100kg, millegipärast ei nähta. Ainult mõeldakse, et miks tema oma 65kg kehakaalust nädalaga sama palju ei kaota. Kuulge... Kui see nii lihtne oleks, siis poleks ju Fitlappi vajagi! 

Kahju on vaadata ka neid, kellel on endast väga negatiivne kuvand. Ma ei hakka siin kedagi välja tooma, aga nt üks blogija tuleb tihti uue motivatsiooniga, lubades, et nüüd ta peab vastu ja võtab alla, et endaga rahul olla. Selline mõtlemine on juba eos vale. Kui sa pead end millekski sundima, siis see ei kesta kaua. Nii kahjuks on. Me pole harjunud pingutama, loobume kergelt ja seetõttu viibki meid juba üks nö kavaväline söök rööpast välja ja tekib käegalöömise tunne. Mu sisetunne pole ka petnud, sest iga kord on see inimene kadunud ja siis jälle välja ilmunud. Ma olen mitu korda mõelnud tema postitusi kommenteerida, aga... kardan, et ta solvub. Kaalu langetamist ei peaks alustama toitumisest, vaid eelkõige mõtlemisest. Sellest, kuidas sa suhtud iseendasse, kuidas sa ennast näed, mis sa endast arvad, sinu oskused jne. Peab õppima end väärtustama ja hindama seda, mis on olemas. Kui sind saadab iga päev negatiivne kehakuvand, siis ausaltöeldes võid sa end kriipsuks dieeditada, aga sa pole ikka endaga rahul. Lepi endaga ja ma olen täiesti kindel, et kõik muu tuleb tasapisi järgi. Toitumine, liikumine, suhted... Absoluutselt kõik on seotud meie mõtlemisega. Muideks... Mingi aeg tagasi oli meil töö juures koolitus. Külas oli üks psühholoog, kes rääkis meile natuke tööstressist ja üldse suhtumisest. Muuhulgas tõi ta välja, et solvumine ja vihastumine on inimese enda mure. Ma olen sellega täiesti nõus ning see on lihtsalt seletatav. Nimelt on asi selles, et me ise võtame otsuse vastu, kas me solvume/vihastume teise jutu peale või mitte. Teisel on jumala suva (enamasti, kui eesmärk polnudki kedagi endast välja ajada), aga meil mitte. Meie ise saame otsustada, kes, kas ja mis meid rööpast välja ajab ja kuidas me siis käituma peaksime. Sama on ka enda kehakuvandiga ja üldse suhtumisega nt toitu. Me ise oma peas korrutame endale midagi. Nt, et küll need käevarred on koledad, oleks vaid kintsud peenemad või hambad sirgemad. Mida rohkem me endale seda korrutame, seda suuremaks muutub meie rahulolematus iseenda suhtes. Lisaks ütles ta, et enamasti ei saa keegi teine meile mingeid mõtteid pähe panna, sest oma mõtteid mõtleme me ise. Jälle õige. Igaüks ise otsustab, mida enda sisse laseb ja millest end mõjutada laseb. Ehk siis kõik on meie endi teha ja me ei saa jääda lootma teistele. Ise peame aru saama, et okei, hetkel on käed jämedamad, aga tegegelikult nad sobivad mu kehaga. Või et on küll natuke jämedamad kintsud, aga see on täiesti proportsioonis mu kehaga ja kitsamad kintsud oleksidki imelikud. No neid näiteid võib ju tuua lõputult. Vahel tuleb endale kindlaks jääda ning korrutada üht ja sama. Järgneb ka uskumine ja juba ongi lihtsam. Ühel hetkel ei saa enam arugi, et kuidas varem sai endast nii halvasti mõelda.

* * *

Ega ma isegi puhas tüdruk pole. Ma ise olen ka üks tuulelipp nii endaga rahulolu, toitumise, töö, kodu, elu jnejne suhtes. Viimasel ajal tunnen siiski, et häid päevi on rohkem ja hoolimata tõusnud kehakaalust ma siiski võin olla rahul. Ma ei tea, kas asi on selles, et tegelikult on nkn plaanis nö paisuma hakata või mis, aga ma loodan, et suudangi endaga rahule jääda. :D Nt ei ole ma sel nädalal kordagi veel trenni jõudnud ja ma ei hurjuta end selle pärast. Võtsin täiesti teadlikult aja maha ja ju siis oli vaja. :) Tööga hetkel head lood pole. Tõenäoliselt ma siiski taastun veel sellest orav rattas olemisest, kui kool ja töö käsikäes käisid. Vahepeal sain nagu august välja, aga siis tuli see remont ja ühel hetkel mõistsin, et olen seal tagasi. Rutiinne töö juurde ja ongi olemas. Nüüd kõlgun kuskil ääre peal. Töö osas tunnen, et tahaksin natuke midagi muud, endast arendada, väljakutsuvamaid ülesandeid. Ei tahaks enam ka 8-17ni kontoris olla, vaid rohkem kodus teha, aga üksi alustada oleks nii raske. Üks mõte on veel, aga hetkel ma ei teagi, kuidas seda teoks teha... See lõputuna näiv sügiskaamos ka süvendab seda kõike. Pühapäeval ärgates nägin, et oo, päike paistab! Jõudsin juba mõelda, et tuleb lõpuks ometi ilus ja valge (!) päev. Kus sa sellega.. Hea kui lõunani kena oli. Siis jälle ühtlane hall. Eriti jube oli siis, kui läksime toidupoodi ja välja tulles oli hull vihm ja tuul. :D Mina, kes ma väga lund ei armasta, mõtlen, et tuleks see ometi! Siis oleks valgem ja vähegi ehk rõõmsam. Miks ma veel arvan, et ma tuulelipp olen, on sellepärast, et ma vist lihtsalt vajan vaheldust. Kasvõi trenni osaski. Mulle ei meeldi kogu aeg ühte ja sama teha, asi peab olema muutuv. Ma ei oskagi seisukohta võtta, kas see on hea või halb... Ehk ikka hea? Vajadus areneda, katsetada uusi asju? Mis te arvate? :)

Olgu, sai nüüd pikk jutt kokku. Loodan, et keegi lõpuni ka jõudis. :D Ma ei ole just kõige parem mõtete väljendada, aga loodan, et saite minu jutust siiski aru. Võite vabalt ka enda arvamust väljendada, kas nõustute või mitte.

Kõike head!

* * *