Tere-tere!

Väljas juba ilusad ilmad, kuid mina neid kahjuks täiel rinnal nautida pole saanud. Olen aheldatud arvuti taha, et oma magistritööke valmis saada. Lootust on, kuna juhendaja arvas, et võiksin nüüd ikkagi kevadel lõpetada. Varem oli ta kahtleval seisukohal, sest ta ei arvanud, et ma selle nii lühikese ajaga valmis kirjutan. Aga, kui ikka midagi väga tahta, siis ma pingutan selle nimel. :) Kõige esimene takistus, mis üle elada tuleb, on homne eelkaitsmine. No sellelt ei oska kohe midagi oodata! Töö osas on täielik rollercoaster ja kahtlemine, et äkki tehakse see nii maatasa, et lõpetamisest võin aind unistada... Mingit kaitsekõne või esitlust ma ette valmistama ei pea, vastan ainult retsensendi küsimustele. Mis sealt tulla võib, sellest pole vähimatki aimu. Seega... pole just eriti hea tunne hetkel selles osas, eks elan ja näen.

Kuidas siis nädala toitumine läks? Mitte nii lihtsalt nagu ma plaaninud olin. Ise olin hakkamist täis, aga ikka see tervis mängib vahepeal vingerpussi, mistõttu kaob ka isu. Midagi hullu siiski polnud - kava järgisin kuskil 90% ulatuses.

Hommikutega probleeme pole, aga esmaspäeval sõin tööl Digestive küpsise. Ei teagi, miks... Pudru jagan alati nii, et sele valgulise osa (kohupiim või kodujuust) söön ma tööl kuskil kella 11 ajal. Muidu ei peaks lõunani vastu. No ja ma arvasin, et sellele oleks lisaks marjadele hea lisada ka midagi krõmpsuvat, milleks osutus Digestive küpsis. No pole hullu. Lõunasöökidega ka probleemi polnud - nädala esimesel poolel tomatisupp ja teisel makaronid hakkliha ja juurikatega. Hea ja lihtne. Õhtutega oli natuke keerulisem. Minu suur himu tortillarulli vastu kadus juba esimesel proovimisel. Tol päeval mul tegelikult isu polnud, aga mõtlesin, et teen valmis ehk siis tekib. Noh.. sai hea küll, aga pool sellest andsin mehele. Ei suutnud süüa. Aga mingipäev tegin üle pika aja oa-singisalatit, mis on väga hea. Hilisõhtuseks sõin enamasti kodujuustu murakamoosiga (õnneks oli hea partii) ja lisaks siis pähklid+maapähklivõi. See viimane sobib sinna eriti hästi!

Laupäeval sai tehtud ka kartulisalatit üle pika aja. Ei teagi, miks seda tihemini ei tee, see ju tegelikult nii lihtne. Aa, ja ära sai proovitud ka juustuküpsised retseptist kahe juustu pasta. No geniaalne tõesti. :) Kui suurt isu pole, siis on hea neid krõbistada. Ainult et ma panin vist jahukogusega veits mööda, kuna ma ei mäleta, kas nullisin enne lisamist taara ära. :) Taigen tuli kuidagi nii paks, et sain sellest teha pallikesed, mida juba pannil siis laiaks surusin. Järgmine kord paremini. Läheb kindlasti kordamisele.

Kolmapäev oli küll üks paha päev ja tegelikult ei saa isegi aru, mis juhtus. Töölt tulles oli kõht nii tühi, et juba pussis hakkas vaikselt paha. Läksin siis poodi ning soovisin midagi kiiret osta. Noh... karjala pirukat polnud, mis sobiks kavasse, ja pidin midagi muud leiutama. Ostsin ühe küpsise, mis oli pähklitega kaetud. Koju jõudes ei suutnud ma ära otsustada, mida kiiret süüa teha, isusid oli igasuguseid. Ja siis avasin kapi, kus hoitakse leiba ja saia ja seal ma nägin... pontsikulaadseid kaneelirulle. Ja ma olin "müüdud". Alguses pool ja pärast läks teine takka. Tahtsin lihtsalt midagi, mis oleks selline... suud täitev ja pehme ja hea. Ja oli ka. :) Pärast tegin veel endale ühe võileiva ja.. midagi sõin natuke veel. Pärast enam nii hea olla ei olnud, aga polnud hullu midagi.

Olengi enda juures täheldanud, et kui söögikordade vahele jäävad liiga pikad vahed, siis sa võid pärast ükskõik mida süüa (kavakohast või siis nö rämpsu), isud jäävad endiselt alles, mistõttu muudkui sööks ja sööks ja sööks. Ega selle parandamiseks ei saagi vist muud teha, kui et vastu pidada ja isudele mitte järgi anda? Varem ma pole sellele nii tähelepanu pööranud. Teine asi on see, et mul on kuskil vist mingi ühendus kõhu ja aju vahel katki, kuna esimene lihtsalt ei anna endast märku, et ta on tühi ja võiks süüa. Väga tüütu. Eile juhtus ka, et hommikust sõin kell 11 ja kui kell sai kuskil 17, siis hakkas magu vaikselt valutama (viimasel ajal valutabki), aga tühjakõhu tunnet polnud endiselt.

Üldiselt on kõik okei. Olen teinud rahu sellega, et ei jälgi kava 100%, kuna kogu aur läheb hetkel mujale. Juurde ju midagi ei tule ja see on juba iseenesest võit. Võiks ju arvata, et suure pinge ja stressi tõttu võitleksin pidevalt igasuguste isudega ja annaksin neile järgi ka, aga olla on kergem. Nagu täna - oleksin võinud ka kooki minna sööma, aga mul ei olnud absoluutselt selle isu. Samamoodi puudub isu kommi või šokolaadi või jäätise vastu. Eks ma sööksin, aga isu kui sellist pole ja nii on lihtsam jätta see ostmata ka. :) Sellise seisuga olen hetkel rahul ja loodan, et see nii jääb ka. Järgmine nädal on vaja veel üle elada ja siis saab juba kergemini hingata. Loodetavasti. :)