Hei!

Mõtlesin, et annan endast elumärku. Nüüd on juba täitsa inimese olemine, nii et võib pajatada küll. :)

Nii uskumatu, kui see ka pole, siis ma jäingi haigeks. Mees ikka muretses ja ütles, et pole meie koosoldud aja jooksul (üle 7 aasta) näinud mind nii haige ja hädisena. :D Algas see siis pisikese palavikuga, mis kõige kõrgem oli vist 37,8 kraadi. Arvestades, et mu normaalne kehatemp on seal 36 kandis, siis päris korralik palavik. Esimesel päeval olin üle keha hell, ma ei ole seda kunagi! Kartsin juba, et olen äkki grippi nakatunud. :S Järgmisel päeval oli õnneks palavik pigem all. Kõikus seal 37 kandis. Esmaspäeval läksin juba tööle, sest kiired ajad. Kurk aga tegi nüüd põrguvalu. Päris tõsiselt, ma ei mäleta, et varem selline valu oleks olnud. Mandlid paistes ja kurk valus, miski ei paistnud leevendavat. Ja siis hakkas hääl ära kaduma. :D Mina, tarkpea, ei osanud ju võtta näiteks sellist asja nagu rögalahtisti, mis oleks ehk kiiremini asjad liikuma pannud. Noh, eks see ole, kui pole haige olnud. Siis ei tulegi selliste asjade peale. Lasin endale ikka taruvaiku, varem on see päris hästi aidanud, aga nüüd nagu eimidagi. Terve eelmine nädal mul sisuliselt häält polnud. Mees oli täitsa mures ja arvas vist, et hakkan juba otsi andma. :D Neljapäeva hommikul oli väike palavik ja mõtlesin, et aitab - lähen tööle, võtan asjad ja tulen tagasi koju. Tööle jõudes pidin ühed kiired asjad ära tegema ja siis teatasin sosinal juhendajale, et lähen täna varem koju. Jah, sosinal, sest mul ei olnud häält! Mitte mingit! Kojuminek oli iseenesest hea plaan. Lahkusin kontorist 17:30. Ups... Enda vabanduseks võin öelda, et peale lõunat oli olemine juba parem ja mingi häälgi hakkas tulema. Eelmine päev aga ütles sõbranna, et tema kasutab köhateed, kui tal kurk haige. No jommajooo... Ma ju ise ka kasutanud, aga nüüd ei tulnud selle pealegi! Urr, kui loll võib olla? :D Neljapäeva lõuna ajal hüppasin apteegist läbi ja varustasin end siis köhatee ja uue taruvaiguga. Reedel tegin kodust tööd, jõin teed ja hoidsin end soojas. Nädalavahetusega on ka hääl tagasi tulnud. Mitte küll täiesti, aga olemine on kordades parem. Öösiti saan magada. Vahepeal oli küll nii, et öösiti oli kurk nii valus ja kuiv, et see kuiv köhimine ajas üles ja uni oli läinud. Õnneks ei olnud väga suurt väsimust sellel ajal. Nüüd õhtuti on tekkinud selline asi, et nagu vesi oleks kurgus, mis hingates ajab köhima. Ma ei tea, kas see on normaalne? Ma ei ole varem sellist asja kogenud, aga samas pole ka nii hullu köha olnud. Ise mõtlen, et äkki ongi see röga, mis on hästi all ja mida raske välja köhida? Aga olgu. Nii palju siis tervisest. Mõtlesin, et räägiks ka uuest töökohast natuke.

Niisis... See on küll täielik teemavahetus, aga see uus töö siis. Kui päris aus olla, siis ma olen nii kahevahel. Kohati tundus, et ma vist isegi kahetsesin.. Samas, kui mõistusega mõtlen, siis ma arvan, et see on mingi selline... vana-tuttava-töö igatsemine, sest hetkel olen ma oma mugavustsoonist täiesti väljas. St, et jah, eriala on sama, aga töövõttet ja tegevused ikka täiesti teised. Nii palju uut ja mõnes mõttes tundmatut, Exceli tabeleid ja muid töökorralduslikke asju, mida vanas kohas polnud. Sellele mõttele aitab kindlasti kaasa ka see, et ma ei ole harjunud end nii saamatu ja lollina tundma. Ma ju tean oma tööd ja oskan, aga uues kohas kogu aeg kahtlen endas. Ma ei tea, kas ma olen aeglane (eks kindlasti natuke aeglasem) või mitte, endale tundun küll, et teen asju liiga kaua. Eks muidugi igal projektil on oma eripärad ka ja parem ongi endas kahelda ja üle küsida, kui et valesti teha ja siis parandada. Aga mulle ei meeldi küsida, sest mulle ei meeldi tunne, et teised arvavad, et ma olen mingi ummamuudu, kes midagi ei tea. Väga segane mõttekäik? :D Okei, tõenäoliselt ma siiski ei kahetse ja ma loodan, et see tunne läheb ka lõpuks üle. Ma siiski ju ainult kuu aega (juba!) uuest kohas olnud ja kindlasti pole ka täielikult sisse elanud. Ja eks kuskil sügaval igatsen siis vana ja tuttava järgi ja siis tulevadki sellised tunded esile.

Töö ise on... huvitav ja keerulisem. Olen juba uusi asju õppinud ja selgeks saanud. Vaikselt kohanen ja saan asjadest aru, kuigi eks apsakaid ikka on. Õnneks juhendajad on toetavad (enamjaolt) ja sõbralikud. Terve reede ja nädalavahetusel tegelesingi ühe kiire asjaga, sest täna oli tähtaeg ning mul oli tegelikult tunne, et ma teen seda kõike valesti. Kui juhendaja täna kontrollis, siis hoidsin hinge kinni, et mis sealt nüüd tuleb... Aga õnneks ei midagi hullu. :) Paar märkust, millele mul olid isegi põhjendused, miks ma midagi tegin, aga üldine kommentaar oli, et "päris hästi tehtud". Ja ma tundsin end üle kuu aja hästi. :)

Ilm ajab aga kurjaks küll. Mismõttes oli lumi juba kadunud ning siis jälle tagasi? Ja siis jälle oli juba peaaegu kadunud ja siis ööga mingi 30 cm maha sadanud? No kaua võib. Tahaks juba vaikselt kevadet või nii... Tahaks kanda kleite ja seelikuid! :)

Olge terved!

* * *