Mnjaa, taaskord uus esmaspäev käes ja juba õhtusse veeretatud. Kas hakkasin tubliks...ei :S No veidike on veel aega ka aga hetkel lösutan peale õhtusööki ja trenni tegemine tundub liiast aga mine tea, äkki siiski õnnestub end sundida. Seda enam, et homme plaanin hoopis Harjumaale kärutada korraks. Seega võib trennist vaid unistada või ...äkki lähen koeri vaatama ja nendega teen ühe jooksutiiru metsas. Hea plaan. Pole neid juba juunist alates näinud, seega natuke nagu igatseks ka juba nende järele :) Siis saavad lapsed ka maal ringi lipata... Plika küll eile hommikul oksendas ja üleeile õhtul oli pisike palavik aga juba eile õhtul oli ta täiesti endine väike Müü. Täitsa uskumatu, kui kange üks pisike nööp olla võib ja mis sõnavara kasutab kui vihaseks saab. No ausõna, minu kodus selliseid sõnu ei kasutata, ei vihasena ega ka muidu aga kusagilt ta need endale külge haakinud on ja nüüd pean ikka vaeva nägema, et mitte vahutama hakata. 

Lastest veel rääkides, siis täna üllatasid nad huvitava mänguga...nad tegid trenni :) Natuke vist minu eeskuju ka nakatanud. Ja mis põhiline, harjutuste vahepeal käisid vett joomas, no ikka nii, nagu minagi ju talitanud olen. Oleks tore küll kui neile natukene spordipisikut külge hakkaks. Ise pole ma kunagi sporti armastanud. Jah, olen telekast vaadanud. Vanasti oli ju põnev vaadata kui ka Eesti sportlased ilma tegid. Alustuseks elasin Kalevi korvpallimeeskonnale kaasa ja siis muidugi igasugu suusaalad. Samas olen miskitmoodi endale mõned diplomid ikkagi saanud, eks ikka koolisisestelt võistlustelt aga kõige hädisem ma siiski vist polnud. Nüüd on rohkem huvi, just sellist osalemishuvi aga kuna selle aasta olen sujuvalt liugu lasknud, siis vist ka võistlema ei lähe.  Pigem püüaks siis end taas spordilainele kupatada ja hakkaks siis võistlustele mõtlema. Näiteks järgmisel kevadel :) Hetkel veel harjutan end mõttega, et tuleks end liigutama hakata ja seda ei saa minu eest küll keegi teine teha. Motiveerimine on ikka inimese enda teha, meeldib see või ei.