Mõtlesin just välja, et äkki peaks ree peale ronima tasapisi. Nii, et teeks vaid sammukese korraga. Minu sammuks võiks ju olla se, et püüan taas iga päev blogi kirjutada. Kui aasta jooksul suutsin kirjutada peaaegu igapäevaselt, siis tänaseks olen sellegi täitsa soiku jätnud. Ei ole ju midagi kirjutadagi kui end ei suuda kokku võtta. Eile läks taas päev üsna kavaväliselt mööda ja tänagi ei paista olevat parem päev. Õhtul mõtlesin midagi tänaseks kaasa võtmiseks teha aga no ei jaksanud, siis arvasin et ju hommikul jõuan...no ei jõudnud. Kui äratus oli mõned korrad juba üüranud, siis vaatasin kella...7.45!! st see on aeg mil pean kindlasti alustama laste äratamist. Seega...no saate ise aru, et ei jõudnud midagi teha. Veel hullem, hakkasin juba uksest välja minema kui avastasin käekotist oma kandekoti, milles alati oma toidukraami vean, tühjana. Siis valdas mind küll kerge paanika. Koheselt meenus, et mul pole töö juures süüa ja ma pole ka midagi valmis pannud. Jooksin kööki ja haarasin lihtsalt mõne leivaviilu ja paar keedetud kartulit kaasa, et midagigi oleks. Tööle sõites mõtlesin välja, et enne lõunat ajan end välja ja käin poest läbi. Ostan heeringat. Külmikus on veel eilsest kodujuustu ja värsket kraami, seega saan niimoodi hakkama. Ometigi ajab minu laiskus mind ennast vihale. No kuidas ma varem sain hakkama söökide tegemisega ja enam ei saa... Varem sain hakkama ka trenni tegemisega, milleks samuti enam aega ei leia. Mida ma siis eile tegin sellist, et aeg otsa sai...istusin arvutis. No jah, tegin lastele õhtusöögi, panin nõudepesumasina täis, tõin rõdult pesu tuppa kuivama, kontrollisin lapse õppimist aga need asjad ei võta nii palju aega, et enam ei saaks endale sööki tehtud. Seega, puhas laiskus. Kui neid loetletuid asju tegin enne laste magama panemist, siis peale seda oleks pidanud kokkama aga võtsin taas selle aja endale. Vaatasin tööpakkumisi, vestlesin FB-s ja mängisin mänge ja muidugi õhtune kohvi...see on nii vajalik rituaal õhtul, et mitte ei taha midagi sellest ära jätta. Ja mis kõige hullem, selline tõmblemine tekitab stressi. Ausõna. Kui varem olid kõik asjad tehtud, hommikul oli vaja vaid kapist võtta kaasa, siis oli ka meeleolu parem, nüüd olen väsinud ja ärritunud tööle jõudes. Aga kuidas end motiveerida, selles on küsimus :)