Nüüd läks kiireks. Kell on pool 12 ja ma just ärkasin, et tänane blogi on ju kirjutamata veel :) No kui ma nüüd kiirelt teen, siis veel jõuan ehk. Mäletan oma algusaegu, kus juhtus seda üsna tihti, et sekunditega võidu jooksin ja vahets jäin alla ka :) Nüüd olen ikka enamasti saanud kirjutatud normaalsel ajal, mitte pole öö peale jäänud. Aga täna oli kuidagi nii hea lihtsalt istuda ja mitte midagi asjalikku teha. Töö juures kaalusin tükk aega, kas võtan tööd kaasa või ei ja sel korral otsustasin nii. Pole mõtet väsinud peaga end katkestada, tulemus nagunii eriti silmapaistev ei saa olla. Muidugi oli lootus, et saan enne homseks juba midagi sellist, mida koosolekul ette näidata aga noh, eks siis ei ole. 

Eile veel oli ka selline lootus, et ehk suudan juba täna õhtul ka trenni teha aga lapsed ajasid mind nii kurjaks, et tükk aega lihtsalt taastusin. Suurem piiga alles 8 aastane aga selline ninatark, et anna olla. Ehtne pubekas, tuleb nina alla, et saaks vaid mind proovile panna ja ärritada. Ja loomulikult siis väiksem ka järele... Täna mehega arutasime, mis väiksemat paneb niimoodi käituma ja proovime veidike oma käitumist muuta, ehk annab lapsele rohkem kindlustunnet, Viimasel ajal tundub, et ta justkui kardaks mind kaotada. Eelkõige püüame rahu säilitada ja lapsega rääkida, rääkida, rääkida aga see kurnab mind meeletult. 

Ah jaa, kavast. Hommikul kaalusin ja kaal oli tõusnud 100 grammi üle 71. Ausalt öeldes pühapäeval kiskus asi käest ja haarasin nii mõnegi peotäie kavavälist. Kaks päeva ilma korralikkult õigeaegselt söömata tekitas meeletu näljatunde ja ka söömine ei aidanud enam kuidagi seda tunnet leevendada. Ja nii see läks. Ka täna nosisin paar peotäit popkorni. Lastel oli jäänud vedelema ja töölt tulles  olin nii näljane, et ei suutnud mõelda. Homme ehk on juba parem, sest tööpäevadel on söögikorrad paigas ja enamasti kaalutud ka. Joon vett vähemalt liitri, kuigi peaks pea 2 jooma aga liiter on ka hea tulemus. Enne kavaga tegelemist ma ei joonud üldse vett. Nädalas kord-paar tassitäis. Ülejäänud vesi tuli kohvi ja vahest harva ka tee vm joomisest. Nüüd olen üsna tubli. See kava jälgimine on ikka kõvasti distsiplineeriv küll. Vahest ajab isegi naerma, et ei saa ise ka aru, mida kardan või miks nii teen aga kuidagi kerge on taas otsida retsept siinsete seast ja selle järele teha. Eilne kapsahautis tuli küll megahästi välja. Lapsed muidugi ei söönud. Nad lihtsalt ei söö neid sööke, eks ise tunnen ka mõne roaga, et tahaks veidi kastet peale vmt aga saan mõistusega asjast üle aga lastele ei aita isegi kastmete lisamine.