Taas üks nädal hakkab otsa saama. Oli üks segane nädal, koguaeg oli kavast mööda hiilimist ja kuidagi ei saanud reel püsitud. Tänaseks lõi ka kogu selle kamarajura tulemus välja, kaalul oli taaskord 92,4...seega taas pool kilo nagu maast leitud...no tegelikult küll ikka ise endale sisse pugitud. Huvi pärast võtsin ka mõõtmise ette ja seal kõik näidud sellised nagu kuu aega olnud, mitte mingit muutust. Seedimine ka ei tööta, punased tulid ka külla...kogu seda kompotti silmas pidad saab vaid elda, et täitsa normaalne, et kaal tõusnud. 

Positiivsest poolest vaadates aga olen kenasti kõik trennid ära teinud ja nüüd pole enam valu tekkinud...ptüi, ptüi, ptüi. No trenni ajal on küll vahest valus ja lihased veidi krampis. Näiteks on ikkagi kõik harjutused, mis kuidagi seotud reie pealmise lihasega...välja asted, kükid jm suhteliselt vaevalised. Teen neid alati veidi aeglasemalt ja ettevaatlikumalt, sest kohe peale esimest ringi on jalad kanged ja lihased pinges. Aga vähemalt hiljem ei ole seda meeletut valu. 

Nagu mehele täna ütlesin, et kaal kaaluks aga vähemalt on nüüd enesetunne palju parem. Pole seda kohutavat unevaeva, jaksan kõndida ja joosta. Tunnen end kergemana...kuigi ometigi ei ole :D Ainus mis häirib, on peavalu, mis tekib kohe kui pole pool päeva vett joonud. Keha on harjunud taas veega ja nõuab seda üsna häälekalt. 

Täna sõin lõunaks üsna rasvast sööki ja tundsin kuidas ajas iiveldama. Siiani vastik tunne sellest. Ilmselgelt ma ei tohi enda organismi niimoodi ehmatada. Kuna seedimine ei tööta, siis on kõht ka ees nagu pall ja enesetunne vastik. Ei tea, miks küll inimesed endaga nii teevad, võiks ju targem olla :P 

Hommikusöögi tegin aga täna kavakohase. See on õe leiutis...praekartulid majoneesiga. Kui kartuli kaalusin ja sain aru, et saan vaid ühe kartuli, siis tekkis küll hämming, et mismoodi seda ainsat kartulit siis praadida aga lisasin terve sibula ka ja kokkuvõttes tulid väga head. Majoneesi kogus oli ka üüratu, alguses arvasin, et jätan osa õhtusöögi kõrvale aga siis avastasin kapsa ja nii tegingi kapsasalatit majoneesiga. Majoneesi oli isegi selle jaoks liiga palju, pole harjunud enam selle maitsega :) aga oli siiski päris hea kausitäis head sööki. Õhtuks plaan teha nüüd makarone tuunikalaga. Otsisin poes parmesani juustu ja ei leidnud ühtegi, millel selline nimi oleks olnud. Võtsin siis ühte kõva juustu riivitud kujul ja loodan, et on ehk enam-vähem sobiv. Ma pole kunagi tuunikala makaronidega söönud ja mõtlesin, et ehk on juust ka oluline ja annab õige meki.