Miskipärast on mulle viimasel ajal ette sattunud omajagu inimesi, just ülekaalulisi inimesi, kes võtavad teemaks oma kaalu ja sellega seonduvad tervisehädad. Ikka ja jälle lõpetatakse see teema ühtmoodi ja mitte miski ei aita, kaalust alla pole võimalik saada. Mõnes mõttes on mul neist kahju, teades et on täiesti toimiv võimalus, mis pole ka kontimurdev kui vaid ise tahta. Kui püüan sellest võimalusest ka rääkida või veidigi tutvustada neid põhimõtteid, siis aga vaadatakse viltu, et mida ma küll räägin. Ometi, olen ju selle tee ise läbi käinud, no muidugi ei olnud minu kaalunumber eriti suureks paisunud, vaid hakkasin üsna ruttu muretsema aga siiski. Jääb mulje, et inimese loomus ongi laisk. Tahetakse küll head tervist ja kena saledat keha aga kui öelda, et võta end käsile, siis on lihtsam end peita kulunud lausete taha....et see on pärilik vmt Olen täiesti veendunud, et inimesed ongi erinevad. Mõnel tuleb lihtsalt kaalu juurde, teisel läheb kergemalt aga ei saa öelda, et see on võimatu. 

Aga kui teemat edasi arendada, ega ma ka ise väga ideaalne ei ole. No mitte kuidagi ei suuda end kavasse tagasi smugeldada. Hetkel tundub, et blogimine hakkab vaikselt taas saama käppa. No vähemalt meenub see iga päev ja suudan ka midagi kirja panna. Trenni teen paar korda nädalas aga ka see ju positiivne, sest vahe on sees, kas teha 2 korda või 0 korda :) Söögiga...no jah, sellega nii lihtsalt pole läinud aga üht koma teist jälgin siiski. Samas peaks kaalust alla vaid 2-3 kilo vedama, siis oleksin taas rahul aga noo...ei viitsi end käsile võtta. Kui jällegi positiivset otsida, siis vähemalt ma ei ütle, et kõik see oleks võimatu ja ma isegi tean täpselt, mida peaksin tegema :) Aga jah ...laiskus ja mugavus kaaluvad selle kõik üle...veel.

Endiselt loodan, et sügisel võtan end käsile...kuigi lootsin ka, et võtan suvel ja enne seda, et kevadel :D Hetkel on hakanud tervis küll tibake jupsima ja see juba oleks stiimuliks, miks end taas reele aidata...kuigi ma ei tea üldse, kas need asjad kaalutõusust tingitud on. Hommikul end voodis sirutades ja venitades mõtlen küll, et võtan ette ja kurdan arstile ja ehk saab abi aga päeva peale löön taas käega, pole ma ju see kõige haigem, et peaks arsti segama. Seega ootan seda seletatmatut miskit, mis mind tegutsema lükkaks :)