Nii, otsustasin kirjutada hoopis teemal, mis kuidagi ei haaku Fitlapi, tervise ega muu sarnasega.

Eile sattusin tõsisesse kimbatusse. Minu tütar, kes nädala pärast saab 7 aastaseks, luges kalendrist, et täna on leinapäev ja päris, et mida see tähendab. Kui aus olla, siis olin isegi veidi ehmunud. Tegelikult on ju vägagi tähtis päev ja lihtsalt öelda, et ah see pole midagi ei kõlbaks ju öelda. Oleks nagu esivanemate kannatustele sülitamine vmt. Aga kuidas selgitada lasteaeda lõpetanud lapsele sõjast, küüditamistest? Alustasin siis nii, et kunagi ammu ammu oli siin meie Eestimaal sõda. Küsimus, mis asi see on? Hmm...no tulid pahad inimesed ja tahtsid meie kodumaa endale võtta. Laps jäi rahule. Siis need pahad inimesed saatsid palju, palju inimesi, isegi pisikesi beebisid kaugele maale. Nad aeti kodudest välja ja pandi rongile ja saadeti kaugele ja külmale maale. Lapselt kohe küsimus, miks? No mida ma oskan vastata, ma ju ka ei tea täpselt. Ei tundu mitte kuidagi loogiline tegevus tõsta inimesed kodudest välja ja saata nad kaugele. Ja kuidas seda lapsele selgitada... Täpselt ma enam ei mäletagi, mida edasi rääkisin. Vist midagi selle sarnast, et need inimesed lihtsalt olid väga kurjad, rumalad ja kadedad, et neil nii ilusaid kodusid polnud...mis kaudselt võiks ka tõsi olla. Või mitte.. Laps võttis teema kokku mõttega, et tema küll ei tahaks sõda...mina ka ei tahaks. Ühesõnaga sain aru, et mu laps on kasvanud suureks ja ma peaks hakkama ennast hoopis harima, et mitte hätta jääda. Mõtlesin, et kurejuttude selgitamine võiks olla üks raskemaid teemasid aga näen, et olen väga rängalt eksinud. Küllap tuleb neid teemasid veel palju. Peaksin vist eelkõige ette võtma kalendri, kust ta neid tähtpäevi loeb, ning hakkama endale asju selgeks tegema. Päris raske kui laps lugemise ära õpib :)

See teema jäigi mind veidi painama. Ausalt öeldes ei ole ma väga selle päeva tähenduse peale isegi mõelnud. No muidugi kooli ajal pidi aga nüüd täiskasvanuna. Minu lähedased pääsesid sellest õudusest, mismoodi see neil õnnestus, ei teagi. Seega pole ka eriti olnud põhjust mõelda sellele aga laps pani mind veidike mõtlema...