Vahel tekib tunne, et olen veidi...ohmu. Eile õhtu oli taaskord just taoline tunne. Kodus olid otsa saanud kanamunad. Juba lõunaks tegin kartusalatit poole koguse munaga. Olin kindel, et õhtul tuuakse mulle kodukanamune ja nii mõtlesin õhtul oma puuduoleva muna sisse süüa aga ...mulle ei toodud mune. Olin kõik retseptid valmis mõelnud, mida tahtsin hilisõhtuks ja mida tänaseks teha ja kuidagi on nii kujunenud, et üsna tihti sisaldab ka retsept muna. Nii ka sel korral. Seega seisin õhtul peale laste magama minekut tõsise dilemma ees...mida süüa teha. oleks siis üks söögikord aga kolm :S Istusin toas ja valisin retsepte ja isu tekitas omlett. Kohe nii palju, et plaanisin teha ka hilisõhtuks seda ning lisaks siis hommikuks kaasa. Külmikuni jõudes, tabas mind aga teadmine, et kui mune pole, ei saa kohe kindlasti ka omletti ju teha :D No see meenutab olukordi kui vahest harva elekter kaob ja siis leiad end mõttelt, et kuna pesu pesta ei saa, siis vaataks telekat ja kui jõuab kohale, et seda ka ju ei saa, siis marsid kööki, et teeks kohvi jne jne...idiootne. Enne ei saagi aru kui tihedalt oled seotud elektriseadmete külge kui selline olukord käes. Nii ka lugu munadega. Need on mu toitumises niivõrd tähtsal kohal, et kui need on otsas, oled justkui mõistuse kaotand ja ei oska midagi teha :) Eks neid toiduaineid ole veel selliseid, mida peab kodus olema...ilma kohe kuidagi ei saa. Mingi aja tagant need toiduained küll vahetuvad. Kui mingi aeg pidi olema mul kodus keefiri, siis nüüd keefir seisab. 

Muidu olin eile üsna tubli. Vaatamata sellele, et olin üsna väsinud Viljandis käigust, sain kodus enamus asju tehtud. Lisaks ka tegin eelmise nädala viimase trenni ära. Eks päeval magamine aitas nii palju, et suutsin seda kõike. Õhtul arvuti taga molutades, hirmutas mind vaid üks asi. Ühel hetkel astus toast välja mu suurem, kohe 7 aastaseks saav, piiga ja teatas, et ta ei saa uinuda, kardab. Siis hakkas rääkima, et maal olles ta eksis ära. Olen alati seda kartnud, et nad maal metsa lähevad kondama ja nüüd oli siis see olukord käes. Õnneks läks ta üksi, mitte õega. Ja õnneks leidis ta kiirelt uuesti ka tagasitee aga ehmatus oli niivõrd tugev, et ta õhtul uinuda enam ei saanud. Rääkisime siis sel teemal natuke pikemalt ja soovitasin teisel korral kui jälle vihastab, minna tagatuppa või õunapuuaeda aga mitte kunagi metsa. Nad on seal käinud sünnist saati ja kardangi, et arvavad, et teavad igat puud ja kändu aga tegelikult on maja ümber üsna suur mets, vähemalt laste jaoks. Loodan, et see õppetund õpetas veidi rohkem kui emme näägutamine ja keelamine. Ma tõesti loodan...