Tänast päeva võib küll nimetada üheks kevad südames päevaks :) Üsna palju sattus olema selline veidike kiiksuga, kas siis heas või pisut halvas mõttes aga omamoodi ikkagi :) 

Hommikul rõõmustas mind kaal sellega, et polnud veel 72 kilogrammi peale tagasi roninud. Pisut oli küll tõusnud, nimelt 300 grammi aga siiski jäi tulemus alla 72 piiri. Igatahes oli töna mõnusalt palju aega. Sain ärgata pool tundi hiljem ja laste äratamine oli ilma tavalise kiirustamiseta väga mõnus. Lisaks see, et täna oli õues tõesti soe. Juba hommikulgi. Siis tegin endale süüa ja avastasin, küll ikka on hea vaaritada kui ei pea kuskile kiirustama ja kui maitsev on toit kui ta on just valmis saanud. Pisut jahutas meeleolu see kui avastasin, et arsti juurde minekukus pean valima bussi, mis jõuab kohale 1,5 tundi varem. Nii ma siis jalutasin ja imestasin, et kuidas küll pealinna rahvas suudab sellises müras, haisus ja tolmus elada. Tänase tuulega oli eriti ringi lendlev tolm ja liiv meeletult ebameeldiv. Muidugi ka müra, mis ei lasknud isegi iseenda mõtteid kuulata. Siis imestasin ühte vankriga emmet, kes ületas teed mobiili näppides. Samal ajal keeras sinna teeotsa peale auto aga ema ei vaevunud pilkugi tõstma ega kiiremini eest astuma. Arusaamatu ükskõiksus enda ja oma pisikese lapse elu vastu. Aga eks olen ka ise tihti tänaval telefoni sõrmitsenud, seda küll mitte kunagi siis kui lapsed käe otsas ja vaja üle sõidutee minna aga ehk on hoolimatus nakkav...loodan, et suudan seda vältida siiski. 

Pelgulinna polikliiniku poole kõndides mõtlesin endamisi, et mida selle ajaga peale hakata ja siis meenus, et seal ju verekeskus. Mõeldud tehtud. Astusin sisse. Tuli välja, et viimati andsin verd aastal 2004 ja see on ka ainus kord :P Nüüd siis selline hullusehoog kellelegi head teha ja tegingi... Sain sealt täpselt oma arsti vastuvõtu ajaks minema ja kõik klappis nagu kellavärk. Veel sain täna teada, et mul hemoglobiin korras ning vererõhk madal, lisaks et olin 2 aastat tagasi praegusest kaalust 6 kilo kergem...mnjaa. Ja mina rõõmustasin, et olen 8 kilo alla võtnud :D Tegelikult hommikul juba meenus, et hiljuti alles oli see aeg, kus kurtsin emale, et kaal kipub tõusma 70 peale :) Nüüd ma küll ei kurda, et kaal 70 poole liigub :P Ühesõnaga tuli mulle 2 aastaga lisa 15 kilo...miks ja kustkohast, raske öelda. Magusasõber ma pole, sõin aga mitte palju. Saia ja saiakesi ei armasta, rämpsu ka mitte...no mõned korrad aastas friikartuleid. Ise kahtlustan siiski depressante, mille tarbimise vahepeal lõpetasin. Arst pakkus ka hormonaalseid muutusi, mis eaga seotud...no mine tea. Tähtis on see, et asi liigub paremuse poole ja kui ma ei taha diabeeti haigestuda, siis peaks nii ka jätkama. Soodumus ju suur selleks. 

Aa, üks huvitav asi oli veel. Lapsena elasin maal, kus ühes peres sündisid kolmikud. Ma ei tundnud neid aga teadsin perekonnanime, sest see üsna haruldane. Olen vahest mõelnud, et huvitav mis neist saanud, seda just siis kui sellist nime kuskil silmanud. Töna arsti ukse taga oli seal üks veebruari ajakiri, mida sirvisin ja nägin jällegi seda nime. Huvi pärast hakkasin lugema, sain teada et too mees 30 aastane...arvutasin ja midagi taolist võib olla küll. Siis tuli juba välja, et tegu Läänemaa mehega, minu huvi kasvas. Siis lipsas läbi Virtsu kohanimi. Vaatasin kella, kas saan ikka lõpuni lugeda...ja siis voilaa...on üks kolmikuist :D Uskumatu aga arst kutsus mind sisse 5 minutit hiljem kui peaks ja sain artikli läbi lugeda. Uskumatult lahedad on sellised nö taaskohtumised lapsepõlvemaaga. Kuigi ma neid inimesi ei tunne, oli siiski tunne selline, nagu oleks vana tuttavat kohanud...