Nüüd ma tunnen seda, iga oma keha lihasega vist. Olin 2-3 nädalat trennidega üsna laisk, päris ära ei jätnud aga 4 korra asemel tuli 1-3 nädalas. Esmaspäeval tegin siis üle pika aja korralikult algajatae kava ja järgmine päev olin üsna kange. Käed-jalad-selg annavad siiani tunda. Eile käsin aga jooksmas. No polnudki mingi eriline jooks. Läbisin alla 3 kilomeetri ja vähemalt pool, pisut enam läbisin sörkides. Tegemist oli metsarajaga, seega pisut raskem kui kuskil asfaldil sörkida aga ma eriti väldin kõvakattega jooksuradu. Esiteks on seal igav ja teiseks ei kannata mu jalad seda välja, üsna ruttu hakkavad põlved valutama. Metsas aga mõnus, värske õhk, koguaeg pead meeled ärksad hoidma, et kuskile kännu või juurika taha ei komista, on tõuse ja langusi ja liivast pinda...seega paras nauding. Kuid juba õhtul olin päris kange. Laulukoori ajaks oli seda juba märgata mu liikumises ja tänagi olen nagu puuhobune. Lihtsalt lihased valutavad ja kogu keha :) Nagu õde märkis, et ju siis mõjub aga ega ei tahaks küll seda tunda. Õnneks täna nagunii trennivaba päev, ehk homseks veidi taandub või teengi kohe kaks päeva jutti puhkust. Siis oleks hea minna reedel jooksma ja laupäeval rühmatrennid. Tundub mõistlik.

Hommikul tundsin, et juba hakkabki tihe päevakava mind ja lapsi mõjutama. Hommik oli raske. Raske oli endal ja lastel, kes iga asja peale nutma hakkasid, mina aga olin kuri. Lõpuks läkski suurem nuttes kooli poole, sest mul polnud aega teda viia, olin juba hilinenud väljasõiduga 10-15 minutit. Nüüd vaatan, et ta ongi hiljaks jäänud tundi. Kaks märkust jutti. Ilmselgelt on see tempo meile kõigile üle jõu käiv ja kuskilt peab nüüd tagasi tõmbama, sest lapsed peavad ka puhkama. Tahavad jah igasugu trenne ja asju aga ni ei saa. Vaatab kas nad täna tantsutrenni minna tahavad kui ei, ei hakka sundima. Koolitöö on kõige tähtsam ja juba eelmine aasta kui nad kuskil ringides ei osalenud, olid päevad nii tihedad, et said kodus vaid tunnikese multikaid vaadata ja puhata ning siis magama. Ka ilma ringides osalemata kasvavad tublid ja rõõmsad lapsed, ehk rõõmsamad, sest saavad ise oma aega organiseerida. See ka vajalik oskus. 

Kuid hommikul tööle kihutades...jajah, ületasin kiirust ebamõistlikult, avastasin järsku kui maagiline kogu ilm on. Väljas oli paks udu, mis rippus puulatvadest madalamal, vahest suisa maani. See polnud selline maast taevani udu nagu tavaliselt, vaid nagu pilved, mille alt sai läbi sõita. Ülevalt paistis päike. Kogu see vaatemäng oli niivõrd hingematvalt ilus, et tundsin kuidas pinge väheneb ja tuju heaks läheb. Tööle jõudes olin rahunenud, ainult väsimus on veel kallal. Nüüd püüan tööle keskenduda, siis läheb päev kiiremini. Tahaks juba lapsi näha ja kallistada ning vabandada, et hommik selline välja kukkus. Igatahes tuleb teha mõtlemispaus ja end kokku võtta, miski pole elus olulisem kui hingerahu ja tervis. Kui end ogaraks rassin, siis pole mul kumbagi...võta või jäta :)