Tead ütleks teile kõigile, kes te juhuslikult mu postituse avanud olete...ärge seda küll lugege. Ausalt, siin hakkab nüüd küll olema üks hala ja ving ja mingit motivatsiooni siit te ei saa grammigi. Lihtsalt tunnen, et olen praegu nii väsinud, vihane ja läbi, et pean end kuidagi veidike sõnadesse panema, siis on väike lootus et jaksan edasi minna. Kõrvalseisjaid aga võib kogu selline vingumine aga häirida, seega...kõtt.

Mis miind siis häirib...sadaüks asja. Esiteks tunnen järsku end ebakindlalt. Olen täna päev otsa niisama istunud, sest minu mentor jäi haigeks, mulle pole keegi sellest midagi rääkinud ja ma ei saaühtegi liigutust teha ilma, et mu mentor tegevuse aksepteeriks. Muidu võib tekkida kasu asemel kahju hoopis. Endiselt imetlen oma esimese ülemuse tarka ütlust, ta ütles et mitte midagi tegemine on kõige raskem töö. Lisaks häirib mind see, et kooli algus läheneb ja tegelikult peaks vist juba kooliasjadele mõtlema aga no ei tule kuidagi seda vaimu peale. Siis veel see, et pean homme minema linna sugulastega kohtuma. Siiani oli elevus sees aga nüüd kui mõtlen, et pean otsustama, mida kaasa võtta ühisele lauale, siis ajab see mind marru. Lisaks veel see, et hakatakse pärima, millal remont valmis, millal kolimine jne jne...no ma ei jaksa sellele mõelda, veel vähem remonti teha aga aeg surub peale. Kõik kuhjub ja tekitab tunnet, et olen üks hädavares. 

Ja kava...no ei vähene see kaal ja pigem lähevad mõõdud ka suuremaks, mitte vähemaks. Liikuda väga ei julge, sest väga lihtsalt tekivad meeletud valud, abi kuskilt otsida ei oska, perearst ütleb et kõike saab antidepressantidega ravida. Uneaeg on minimaalne, heal päeval näitab kell uneaega 4 tundi aga on ka olnud tulemust 2, 1 või suisa 0 tundi. Tahaks osta uut kella, tunnen et see pole päris õige näit, mis seal näitab aga ei te, milline kell see normaalne oleks.

No täna leppisime mehega kokku et septembri alguses lähme ikkagi taas jooksule. Nüüd on 2-3 jooksu vahele jäänud, sest need on olnud minu jaoks liiga pikad. Nüüd tuleb selline alla 2 km jooks, seda võin proovida küll. Tahaks hakata õhtuti koduümbruses jooksma aga motti pole ja ei paista tulevat ka. Mul pole kunagi jooksmine meeldinud tegelikult. Lapsed ajavad peale, et sõidaks ratastega linna. Tegelikult täitsa hea mõte aga peale tööd kuidagi ei viitsi...10-15 km pole ju mingi maa ja nad ise käivad üsna tihti, emme lihtsalt selline amööb :P Aga jah nüüd ma siis lõpetan selle halamise, vähemalt siin. Võtan end kokku ja alustan taas reipamal sammul...