Päris nii olukord siiski ei ole, et pen hullult pingutama aga trennide tegemisega olen küll üsna hädas. Õhtuti olen läbi nagu läti raha ja ei taha mõeldagi trennist. Sel nädalal olen siiski olnud enam-vähem tubli. Esmaspäeval tegin trenni ära ja tegin ka suuri plaane, kuidas kõik nädala trennid tehtud saaks. Nüüdseks aga on olukord muutunud. Teisipäeval pidin mitu korda linna vahet sõitma. Õhtul võtsin lapsed ujumistrennist ja viisin koju, siis sõitsin kohe tagasi maniküüri, siis sõitsin koju, tegin söögi valmis ja siis sõitsin linna mehele järele. Koju jõudes sain süüa ja siis oli kell 8 ning kontrollisin laste asjad üle ja hakkasin neid magama utsitama. Umbes 10 paiku, istusin maha või nö valgusin diivanile, näitasin käega mehele, et ta eemale hoiaks, sest ma olin tõesti nii väsinud, et ei seisnud enam jalul ja ei suutnud ka rääkida. Ma ei tea, kas see on ikka normaalne, et sellisesse seisu jõuan õhtuks aga loomulikult ei saanud ma ka trenni tehtud. Lohutasin end sellega, et eks teen siis kolmapäeval ja kõik loksub paika. Eile oli siis kolmapäev ja õhtu kulges tavaliselt. Välja arvatud see, et olin eelmisest õhtust ikka veel väsinud ja koju jõudes esmalt viskasin pikali. Või no perele tegin söögi ja siis viskasin pikali. Enda söök oli eelmisest päevast välja kaalutud, tuli vaid soojendada aga ma ei jaksanud. Pool tundi hiljem siis sain jalule. Mees läks autot remontima, lapsed õue ja mina tegin trenni ja siis ka sõin lõpuks. Õhtuti ongi pigem see halvasti, et koju jõudes nõutakse kohe süüa, seega pole mul võimalik enne trenni teha ja kui söök valmis, siis on ju nälg ka ja tahaks koos teistega süüa. Vahest tundubki, et kava puhul peaks kuidagi perest loobuma või no ma ei tea, kuidas saaks. Teeks endale nädala söögid valmis ja muudkui soojendaks? Või istuks perega laua taga ja vaataks näljaselt pealt kuni nad söövad, et saaks ise trenni teha ja siis süüa? Või peaks lapsed näljas olema seni kuni emme teeks trenni ja aega leiab neile süüa teha? Ahastamapanev. Ükski ei tundu normaalne lahendus. Või olen ma ise imelik, et nõuan perega koos õhtusöögi aega ja nõuan lastelt, et peavad sööma sooja sööki? Võiks ju visata krõbinad ette või lasta võikut teha, nad saaks hakkama küll ja siis saaks emme trenni teha. Kumb siis on tähtsam, pere või minu tervis, kuidas saada mõlemat nii, et keegi ei kannata? 

Ah jaa ja oma plaanidest. Plaanisin ju, et lähen täna teistega koos trenni, ka see on tpäevakorrast maas, sest selle kohustuse võtmine ajas pea päris sassi. Päevakava koostamine läheks väga kirjuks ja see tähendaks, et mind pere jaoks poleks olemaski, voolaksin õhtul samamoodi diivanile ja oleks kontaktivõimetu. 

Aga positiivne on see, et söökidega püüan kavas olla 3 korda päevas ja enamasti suudan vastu panna ka näksimisvajadusele. Eile tabas mind küll meeletu söögiisu. Lõunaks ahmisin suurema portsu kui tavaliselt aga kui olen oma kavatoite kaalunud on ka need tihtipeale 400 grammi kanti, seega polnud mu lõuna ehk ka väga hullult suur. Püüan valida tervislikemaid asju, söön enamasti ahjuköögivilju, lisaks mõni ahjukartul, lihatükk ja toorsalat. Hetkel tundub, et kaalu olen tiba kaotanud. Hommikuti püüan ikka kaaluda aga olen nii unine, et meelde jääb vaid emotsioon, et kas number on väiksem või suurem eelmisest, number ise meelde ei jää. Homme lähen südamelinna jooksule, sealt viilida ei saa, nimi kirjas ja ärgitasin oma osakonnast kaks kaaslast ka, seega ka kontroll ja tugi olemas. Täna tuleb veel kuidagi trenn ära teha ja saabki selle töönädala lõpule.