Tulin siia, et vaadata, mida lõunaks-õhtuks süüa ja ühtlasi paneks siis mõne rea blogisse ka kirja. Aitäh taas kommenteerijatele, oli hea lugeda, et püüate kaasa mõelda ja toetada. See on fitlapikate puhul eriline :) Mäletan kui ootasin plikasid ja see mis Perekoolis toimus...huuh. Aga Fitlap on teistmoodi, ometi ollakse siingi justkui ühise mure ja rõõmudega nagu seal. Tujude kohapealt tunnen veel, et eriti halvasti talun pinget. Huvitav, et aastaid tagasi oli see pigem minu tugevus. Talusin hästi pinget ja sain kõigega hakkama aga vahepealne elu materdas mu ikka nii maha ja see varjamine kõigi eest...tundub; et see jättis oma jälje. Nüüd kui ees on midagi pingelisemat, eriti kui seotud laste kaasamisega, siis vajun justkui kokku. Ma saan küll lõpptulemusel kõigega hakkama ja ei löö käega, ega põgene, mis on suur saavutus aga üle elan seda raskelt küll. Eile kui suurem plika ei tulnud kohe koolist koju ja veel poolteist tundu enne väljasõitu teda polnud, telefoni aku oli tal ka tühi, siis vahutasin vihast. Tõin väiksema lastekast ära ja suurem oli koju ilmunud, siis lihtsalt ütlesin, mida arvasin asjast. Õnneks ta sai aru, et tasub vait olla, kuulas ära, sai nagu arugi ja edasi saime riietuma hakata. Siis hakkas muidugi väiksem jaurama, et seal ju vaja paigal istuda ja on igav jne, lasin tal siis kojujäämise valida. Teades, et tal on tuline õigus, seal ongi tema jaoks igav. Ta on nagu tulesäde, ei suuda paigal olla. Ei tea kuidas ta küll sügisel koolipingis istuda suudab. Kui olime juba üsna valmis minema, tahtis ta ikka kaasa...mida olin ka ette näinud. Igatahes saime ikkagi õigeks ajaks kohale ja kui olin juba saali maha istunud, oli kergendus. Kui see paari tunnine üritus läbi sai, siis olin tänulik eelkõige väikesele plikale, kes isegi suutis...enamvähem talutavalt...seal paigal istuda. Kui hiljem sai torti, oli ta õnnelik küll. Siis oli ka minu halb tuju kadunud ja saime hakkama aga kogu see hirm ja ebamugavus painas mind terve päeva. 

Tänane hommik premeeris mind sellega, et kaal oli natuke langenud. Pean küll tunnistama, et eilne siiski läks selles mõttes käest, et võtsin paar lusikat tavalist makaronisalatit ja kodus sõin viilu rullbiskviiti. Isegi peotorti ei proovinud. Ma ise neid väikseid patte niiväga ei põegi, pigem kui suudaks end ometi vett jooma panna. Hetkel on tulemus küll parem kui varem. Joon päevas liitri ikka, enamasti ikka veidike rohkem aga vastukaaluks võtan ka kohvi, mis nullib selle vee ära. Varem ma võtsin heal juhul tassikese vett päeva jooksul kui sedagi. Eks ma ikka püüan edasi ja muutuda üha tublimaks.